No igatahes praegu on tunne peaaegu nagu inimesel, isegi tahaks juba midagi teha. Nüüd tuleb pöialt hoida, et teistel ka põhjad peaksid :)
Kirjutasin, sest me ehitasime maja ja ma tahtsin mäletada, kuidas see kõik oli. Nüüd kirjutan, sest me elame selles majas ja ma tahan mäletada, kuidas see kõik on.
esmaspäev, veebruar 10, 2014
jälle haige...JÄLLLEEE!
K-l algas see nali varem ja kestis põhimõtteliselt ühe öö, seega hea, et tal niigi läks. Mul ei läinud. Väärtuslik õppetund on , et apelsin maitseb tagasi tulles paremini kui suitsukala ja paprika. Ma ei maganud 2 ööd ja magasin 2 päeva. Ei söönud 2 päeva ja kui mina juba ei söö, siis on asi halb. Hommikul jalad valutasid nagu oleks üle 10a jooksmas käinud, tegelikult tõusin iga 10 min järel istuli või vahetasin külge, higistasin ja külmetasin korraga, iiveldusest ja muudest võludest rääkimata. Õudne värk ühesõnaga, ei soovita. Kogu huumorist ema juubelist jäin ka ilma. Olla vist tore pidu olnud, mõningate eranditega. Aga mis elu see ilma draamata ikka on. Laps tuli peolt koju sellise kingihunnikuga, et ma hakkasin kahtlema, et äkki ma magasin nädal aega ja juba oligi tema sünnipäev. Ma olin nende eest tänulikumgi kui ta ise, ta mängis nendega terve päeva, ise omaette ja lasi mul rahulikult kudeda. Oh õnnistust.
No igatahes praegu on tunne peaaegu nagu inimesel, isegi tahaks juba midagi teha. Nüüd tuleb pöialt hoida, et teistel ka põhjad peaksid :)
No igatahes praegu on tunne peaaegu nagu inimesel, isegi tahaks juba midagi teha. Nüüd tuleb pöialt hoida, et teistel ka põhjad peaksid :)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar