Ma võiks ka praegu öelda, et see tolmuimeja on ju raske ja seda peab ju vahepeal tõstma, niiet mina seda värki nüüd  mõnda aega ei tee. Tehke ise. Ja ei virise. Ja läheks ise hoopis metsa puid lõhkuma.

Mul  selg valutab, koguaeg. Eile kõndimise ajal ei valutanud, päris hea oli.  Aga see ei huvita mind. Ignoreerimistaktika.

Vahest on tunne, et kui keegi sul selja taga naerab, siis raudselt see käib sinu pihta. Või kui sul on kole müts peas, siis sa tunned kuidas nad kõik vaatavad....Aga ma eelmine nädal nägin päriselt kuidas kõik mind vaatasid, kui ma endale kettaid ette kuhjasin. No need, kes enne näinud polnud. Ma ei tea kust neid järsku niipalju tuli, aga näha oli, et vaatasid. Mul ükskõik kas hukkamõistvalt,  imestades või täiesti ükskõikselt, sest lihtsalt midagi muud hetkel ruumis ei liikunud. Kui saaks ma kuhjaks rohkem.
Nädala kokkuvõte 3x bodypump ja 3xkepikõnd. Krt üks päev jäi vist vahele. Ujumas ei käi praegu, ma ei jõua niigi ära köhida. Metsas kõndimas käies tahaks koguaeg pildistada, seda sädelust, neid härmas puid ja mustikavarsi, päikeseloojangut, Suskat....aga käsi külmub otsast ära kui ma hakkan vahepeal telefoniga susserdama. Ja noh, see on ikkagi telefon, mitte fotoaparaat ja nett on ilusaid pilte täis, mis on tehtud fotoaparaadiga. Ja nagu keegi enne poleks näinud sädelust, neid härmas puid ja mustikavarsi, päikeseloojangut, Suskat. See on  ju iga aasta nii. Ja iga aasta on issand-jummel-kui-ilus.

Ja ma olen kade, ausalt. Nii kade, et krt hinge ei taha ära mahtuda. Ajab üle ääre. Keegi ei keelaks mul sama teha, teha seda veel paremini, unistamise asemel tegutseda, mõne aja pärast vähemalt. Kui ma olen jälle quuen of my castle. Aga mul ei ole seda noh, ma ei teagi mis see on  - absoluutne enesekriitika puudumine, absoluutne enesekindlus, absoluutne usk positiivsetesse tulemustesse (ilma mingi nähtava progressita), absoluutne ükskõiksus. Viisipidamatu muusikaõpetaja - tõesti, miks mitte.  Ma üritan olla alati tolerantne, vältida eelarvamusi, pealiskaudsust, olla empaatiline. Aga aega-ajalt ma siiski kukun selles haledalt läbi.  Sest ma olen kade. Väga kade.


Me ostsime pesumasina. Vana oli...must vist. See on see uusrikaste anekdoot. Aga kui ma pühapäeval ukse avasin ja JÄLLE läbiläppunud voodipesu välja koukisin, kanalisatsiooni hais üle pea, siis mulle aitas. Mind ei huvita, mis filter või asi seal must või umbes on ja kuidas seda parandada. Ma olen seda juba niikaua kannatanud. Muidu ma olen väga vastutustundlik ja töötavaid asju minema ei viska. Isegi aukudega saapaid mitte. Sest noh, kuiva ilmaga kannatab ju käia ka.


26+3. 14 nädalat veel. Kui veab, nagu eelmine kord, siis 12. Tegelikult olekski viimane aeg oma seisust ära kasutama hakata. Laseks end kätel kanda. Aga kes seda enam jõuab. Sellist võimlaust ei pruugi kunagi tulla ja ma loll lihtsalt ei kasuta seda. Nagu eelmine kordki. Ma loodan, et ma titepuhkust vähemalt oskan kasutada mõistlikult, ei ole vaja kohe igalepoole nagu kooli ja tööle ronida. Ah, keda ma siin petan....