esmaspäev, oktoober 28, 2013

...ja järgi jäi neid 14. Tegelikult küll 14+1+5, aga neid, kellest kasu kah miskit on, on nüüd 14. Sest nad on lihtsalt nii järjekindlad. Mul on mitu päeva järjest pea valutama hakanud, sest olen pidanud ilma mütsita ja t-särgi väel välja tormama ning tegema koledaid hääli ja kätega vehkima  kuni see kari on me aiast eemale peletatud. Aga no nad ei anna ju alla. Ma ei tea, mis õnne nad siit leida lootsid, aga üks neist leidis oma otsa. Ma loodan, et nad kõik nägid seda vähemalt pealt ja ma nüüd edaspidi pääsen nende lõputust ära ajamisest. Sest ausalt, mul on sellest täiesti kopp ees.


Ma tegin kahe päeva jooksul kokku 8 tundi süüa. Üheks söögikorraks ja mitte isegi väga suurele seltskonnale.  Isegi mitte väga suures sortimendis. Ma vist olen üks väga aeglane flegma. Kuigi ma omaarust ikka vihtusin teha. Aa õige, ma pidin vahepeal nutma ju ka. See natuke pidurdas. Ma vist nüüd mõnda aega enam ei viitsi. Kuigi lõppkokkuvõttes see oli isegi seda väärt.  Aga noh oleme ausad - life is too short to stuff mushrooms :)

Ma tegin abikaasale sünnipäevakingituse. Me selles suhtes oleme mõlemad käpardid. Ei oska tema, ei oska mina. Aga seekord, seekord oli teisiti. Nii ma arvasin. Mulle tuli lõpuks idee, millestki, mida ma tean, et ta tahab, aga ise kunagi ei raatsiks osta. Meil on koguaeg mingisugune kokkuhoiu mode peal ka, niiet see oli minujaoks suur väljaminek. Ja ma olin väga uhke enda üle. Isegi elevil. Ja siis päev peale ostu kuulen juhuslikult pealt sellist vestlus, kus tulevase kingisaaja poolt viidatakse põlastavalt, et sellist produkti ei ole tegelikult üldse mõtet osta, et miinimum nõuded sellele produktile algavad 9x kõrgemast hinnaklassist , et peab saama püsti sees seista ja avamerele seiklema minna ja sees tantsida ja saltosid visata jne. Et nagu mida. Mis ma siis nüüd teen sellega, saadan tagasi ja ostan paari tavapäraseid boksereid asemele?  Aga ei, tarisin selle siis ikkagi päevavalgele ja tuli välja, et sobib küll. Et päriselt  ei olegi vaja nii hädasti seal sees nüüd püsti seista või tormisel merel õõtsuda. Et tegelikult  täitsa tore on.




kolmapäev, oktoober 23, 2013

Ma sain täna puuga pähe. Ülekantud tähenduses. Samas päev pole veel läbi ja kõike võib juhtuda. Mind on raske igasuguse tiluliluga heldima panna ja mulle tegelikult ei meeldi tited üldiselt. St teiste tited. Üldiselt. Kui siis ainult pildi peal. Aga enamasti näiteks  ühte korraliku koera on parem vaadata.  Nii sissejuhatuseks, et mõista, kui karm mutt ma olen. See on samas selline ühekülgne karmus, sest kui ikkagi on imingi võimalus asju südamesse võtta või tönnima hakata, siis ma seda kindlapeale teen ka. Vot selline karm mutt.....  Aga sellest puuga pähe saamisest lähemalt - ma sain alles just nüüd aru, et see ei ole nii, et minul on halb olla ja mina olen väsinud ja mina pean seda neetud makaroni sööma ja mina ei saa teha enam mingeid asju või pean neid tegema ebanormaalselt mõõdukalt. See on hoopis nii, et tema kasvab ja tema ärkab ja tema väsib ning siis magab ja kui tema tahab, siis keerab ennast külili  või selili ja lehvitab käega või sirutab jalga ning vahel avab oma suu, et proovida, kuidas see kõik kunagi käima hakkab. Jah, ma ise nägin. Ta on päriselt olemas.

esmaspäev, oktoober 21, 2013

Kui kõik kokku liita oli nädalavahetus tasakaalus. Ükskult võttes oli laupäev tegus ja suurepärane va see, et ma magasin täiesti ideaalse, karge ja päikesepaistelise  jooksuhommiku maha. Aga oligi hea, muidu oleks äkki tegusid ka vähem olnud. See on kurb ja naljakas ühteaegu (aga samas täiesti kindlalt ajutine), kuidas ma olen nii hädine ja jõuetu. Peale eelmise nädala istikukaevamise 2 tunnist aktsiooni, kus mul jälle korraks tuli meelde, kuidas  normaalne oli olla, magasin  tunnikese maja ees pingil. Ja sain päikesepiste. Keset oktoobrikuud. Igatahes selle nädala teod lõppesid laupäeval. Mul ei olnudki pühapäeval aega midagi teha, sest ma magasin.  Ja hädaldasin. Ja mul on niii kõrini sellest. Ma lihtsalt ei viitsi enam. Ma tahaks jälle normaalset sööki tahta ja ma tahaks teha midagi muud peale külili olemise. Ja hädaldamise.

Värdjad on lahkunud. Läksid libedalt. Nii mulle vähemalt tundus, ma ju oma valgeid käsi veriseks ometi ei teinud. Erinevalt K-st, kes sai mitu elulist õppetundi teemadel kust tuleb söök ja kus asub maks. Mõistlik tüdruk on. See teeb ainult rõõmu. Sest noh, elu on ju selline. Ma endale pean ikka kinnitama koguaeg, et see on okei. Et kui sa ostad poest ilusti pakendatud ja maitsestatud kanakoibi, siis see tegelikult ei ole vähem rõvedam. Või tähendab on sama normaalne. Ja nina alloleva pildi peale kirtsutada on täiesti silmakirjalik.  Aga  ei kokkuvõttes oli põnev hommikupoolik. Viiega oli lihtne, aga  üks kana oli väledam kui mitu inimest kokku. Samas jälle üks koer oli ikkagi väledam kui see õnnetu kana. Jaht missugune. Ja nüüd pooled neist õnnetutest istuvad suitsuahjus. Nad vist peavad seal jõuludeni istuma, et hammas peale hakkaks. Vintsked mutid on.


reede, oktoober 18, 2013

 Trenni motivatsiooniga on viimasel ajal kehvasti. Mitte, et ma ei tahaks vaid kuidagi mõttetu on teha asju poole pingutusega.  Välja arvatud eelmine nädal, kus ma lihtsalt ei jõudnud ja kuna vaim tervenes enne füüsist, siis jõudsin juba ka siis enesele etteheiteid teha. Õnneks oli keha targem ja ei andnud vaimu kiusamisele järele ja keeldus midagi ülearust tegemast.
Aga eile mul tuli meelde, miks seda kõike vaja on. Sest tugev peab olema, mingisugune väljanägemine on absoluutselt kolmandajärguline. Ja nagu K tabavalt märkis, et elu läheb nüüd raskeks (kust ja miks 4-aastane seda teab ja arvab?) Siis peabki ju tugev olema. Ma mäletan veel kui ma väga ei olnud ja ei olnud hea. Parem on ikka jõuda. Isegi kui ma jõuan ainult pool, on see parem kui langeda nulli. See on mui vaimsele tervisele ka hädavajalik, ma võin muidu muutuda ebastabiilseks elemendiks.

Mul on vist üldiselt natuke parem, või mulle tundub see ainult nii peale eelmise nädala suremist. Päris normaalne ma muidugi ei ole, eile tegin ujulas kiirpesu, et jõuda poodi enne sulgemist ja seda selleks et osta keeduvorsti. Ma sõin seda autos.  Ma ei ole keeduvorsti  kümme aastat söönud (va salatites). 

Puhas poliitiliselt ebakorrektne ensekiitus. Nii ometi ei tohi. Seal ujulas mul muide see suurepärane tugevuse välgatus tuli ka. Hoolimata sellest, et ma pole ujumist trennina võtnud alates K ootamise ajast, siiski ma jõudsin tiirutada terve tunni jutti ilma puhkepausideta. Erinevalt nendest teistest vormis ja vähem vormis meesterahvastest samal rajal (naistest ma üldse ei räägi, need tavaliselt ei uju vaid loivavad) Aga oligi hea, et nad vahepeal  puhkasid, sest nad olid mul niikuinii  koguaeg ees. Vot selline vormis kala olen :)  Varsti olen küll  kerakala, aga ikkagi kala

kolmapäev, oktoober 09, 2013

jumal tänatud, et on lasteaaed, et lapsel on isa, et koerad elavad õues, et keegi annab kanadele süüa, et ma eile tegin niipalju süüa, et jätkub ja eriti olen tänulik, et ma saan tööd teha kodus ja seetõttu teha seda siis kui mul kunagi parem hakkab. Sest praegu on halb, ikka väga väga halb. Halvem kui tavaliselt, palju halvem. Ma loodan, et see on viirus. Sest viirused lähevad suhteliselt kiiresti üle.  Ja mul on vaja, et see üle läheks. Sest ma ei vihka midagi rohkem kui oksendamist...ja külmavärinaid. Eriti oksendamist avalikus linnaruumis. Nice!