Ma sain täna puuga pähe. Ülekantud tähenduses. Samas päev pole veel läbi ja kõike võib juhtuda. Mind on raske igasuguse tiluliluga heldima panna ja mulle tegelikult ei meeldi tited üldiselt. St teiste tited. Üldiselt. Kui siis ainult pildi peal. Aga enamasti näiteks  ühte korraliku koera on parem vaadata.  Nii sissejuhatuseks, et mõista, kui karm mutt ma olen. See on samas selline ühekülgne karmus, sest kui ikkagi on imingi võimalus asju südamesse võtta või tönnima hakata, siis ma seda kindlapeale teen ka. Vot selline karm mutt.....  Aga sellest puuga pähe saamisest lähemalt - ma sain alles just nüüd aru, et see ei ole nii, et minul on halb olla ja mina olen väsinud ja mina pean seda neetud makaroni sööma ja mina ei saa teha enam mingeid asju või pean neid tegema ebanormaalselt mõõdukalt. See on hoopis nii, et tema kasvab ja tema ärkab ja tema väsib ning siis magab ja kui tema tahab, siis keerab ennast külili  või selili ja lehvitab käega või sirutab jalga ning vahel avab oma suu, et proovida, kuidas see kõik kunagi käima hakkab. Jah, ma ise nägin. Ta on päriselt olemas.