Kui kõik kokku liita oli nädalavahetus tasakaalus. Ükskult võttes oli laupäev tegus ja suurepärane va see, et ma magasin täiesti ideaalse, karge ja päikesepaistelise  jooksuhommiku maha. Aga oligi hea, muidu oleks äkki tegusid ka vähem olnud. See on kurb ja naljakas ühteaegu (aga samas täiesti kindlalt ajutine), kuidas ma olen nii hädine ja jõuetu. Peale eelmise nädala istikukaevamise 2 tunnist aktsiooni, kus mul jälle korraks tuli meelde, kuidas  normaalne oli olla, magasin  tunnikese maja ees pingil. Ja sain päikesepiste. Keset oktoobrikuud. Igatahes selle nädala teod lõppesid laupäeval. Mul ei olnudki pühapäeval aega midagi teha, sest ma magasin.  Ja hädaldasin. Ja mul on niii kõrini sellest. Ma lihtsalt ei viitsi enam. Ma tahaks jälle normaalset sööki tahta ja ma tahaks teha midagi muud peale külili olemise. Ja hädaldamise.

Värdjad on lahkunud. Läksid libedalt. Nii mulle vähemalt tundus, ma ju oma valgeid käsi veriseks ometi ei teinud. Erinevalt K-st, kes sai mitu elulist õppetundi teemadel kust tuleb söök ja kus asub maks. Mõistlik tüdruk on. See teeb ainult rõõmu. Sest noh, elu on ju selline. Ma endale pean ikka kinnitama koguaeg, et see on okei. Et kui sa ostad poest ilusti pakendatud ja maitsestatud kanakoibi, siis see tegelikult ei ole vähem rõvedam. Või tähendab on sama normaalne. Ja nina alloleva pildi peale kirtsutada on täiesti silmakirjalik.  Aga  ei kokkuvõttes oli põnev hommikupoolik. Viiega oli lihtne, aga  üks kana oli väledam kui mitu inimest kokku. Samas jälle üks koer oli ikkagi väledam kui see õnnetu kana. Jaht missugune. Ja nüüd pooled neist õnnetutest istuvad suitsuahjus. Nad vist peavad seal jõuludeni istuma, et hammas peale hakkaks. Vintsked mutid on.