Trenni motivatsiooniga on viimasel ajal kehvasti. Mitte, et ma ei tahaks vaid kuidagi mõttetu on teha asju poole pingutusega.  Välja arvatud eelmine nädal, kus ma lihtsalt ei jõudnud ja kuna vaim tervenes enne füüsist, siis jõudsin juba ka siis enesele etteheiteid teha. Õnneks oli keha targem ja ei andnud vaimu kiusamisele järele ja keeldus midagi ülearust tegemast.
Aga eile mul tuli meelde, miks seda kõike vaja on. Sest tugev peab olema, mingisugune väljanägemine on absoluutselt kolmandajärguline. Ja nagu K tabavalt märkis, et elu läheb nüüd raskeks (kust ja miks 4-aastane seda teab ja arvab?) Siis peabki ju tugev olema. Ma mäletan veel kui ma väga ei olnud ja ei olnud hea. Parem on ikka jõuda. Isegi kui ma jõuan ainult pool, on see parem kui langeda nulli. See on mui vaimsele tervisele ka hädavajalik, ma võin muidu muutuda ebastabiilseks elemendiks.

Mul on vist üldiselt natuke parem, või mulle tundub see ainult nii peale eelmise nädala suremist. Päris normaalne ma muidugi ei ole, eile tegin ujulas kiirpesu, et jõuda poodi enne sulgemist ja seda selleks et osta keeduvorsti. Ma sõin seda autos.  Ma ei ole keeduvorsti  kümme aastat söönud (va salatites). 

Puhas poliitiliselt ebakorrektne ensekiitus. Nii ometi ei tohi. Seal ujulas mul muide see suurepärane tugevuse välgatus tuli ka. Hoolimata sellest, et ma pole ujumist trennina võtnud alates K ootamise ajast, siiski ma jõudsin tiirutada terve tunni jutti ilma puhkepausideta. Erinevalt nendest teistest vormis ja vähem vormis meesterahvastest samal rajal (naistest ma üldse ei räägi, need tavaliselt ei uju vaid loivavad) Aga oligi hea, et nad vahepeal  puhkasid, sest nad olid mul niikuinii  koguaeg ees. Vot selline vormis kala olen :)  Varsti olen küll  kerakala, aga ikkagi kala