Neljapäev, september 25, 2008

hakkab pihta...

Dialoog nr 1

Mina: Tere, on Teil hetk aega. Tore, see et kui maja valmis, kas siis on mul vaja kasutusluba ka ja mis selle taotlemiseks vaja on?

Ametnik: No ikka on vaja jah, kas teil päästeametis on käidud?

Mina:eeemmm, ei.

Ametnik: Kõigepealt peavad nemad tuleohutust kinnitama, ma annan teile ringkäigu lehe, peale seda tulge tagasi.

Mina: eeemm, see et meil on mõned probleemid ka. Me ehitasime kuuri vähe suurema kui projekt ette näeb.

Ametnik:Noo see on küll kohutav lugu (muheleb vuntsi)

Mina:???

Ametnik: ei noh, pange siia loa taotlusse siis lihtsalt õiged mõõdud.

Mina: ok, aga katuse panime ka eterniidi pleki asemel.

Ametnik: panite, siis panite.

Mina: Aga elekter, kas mul on projekti ka vaja.

Ametnik: Ei mõõtmised on vaja teha ...(ja pikk jutt, mida tuleb mõõta, ei saanud päris täpselt kõigele pihta, aga asi tundus mõistlik ja teostatav). Ühesõnaga tuleohutus kõigepealt, kontrollivad teil korstnad ja asjad üle.

Nii ma lootusrikkal meelel kov-st lahkusin, mingi paber näpus. Asi ei tundunud üldse hull olevat. (ok, tegelikult on tuleohutuse juures ka paar 'aga' ja sellel lehel on allkirja kohad ala tervisekaitse talituse ja tööinspektsiooni kohta - tekitab ilmselt veel mõningaid küsimusi)


Dialoog nr2.Helistasin päästeametisse, valisin vastuvõtu aja ja kõige sõbralikumana tundunud ametniku nime.

Mina: (pikk pidulik sissejuhatus miks ma helistan - et noh vallast kästi ju) Et kas ma helistan ikka õigesse kohta?

Hääl: Kes te olete?

Mina: (Tutvustan ennast, oma maja asukohta ja kordan veel, et ma pole kindel, kas ma ikka olen õigesse kohta helistanud)

Hääl:seda inimest pole praegu majas (paus), oodake ma suunan edasi.

Hääl2: tere

Mina: (Pikk pidulik sissejuhatus, tutvustamine ja oma helistamise põhjuse avaldamine)

Hääl2: (mõtleb) Mida teil täpsemalt vaja on, kas tuleohutuse ülevaatust vm? Ja miks teil seda vaja on?

Mina: (jälle) Ma ei tea miks vaja on, mina sooviks kasutusluba saada, vallast kästi kõigepealt tuleohutus kooskõlastada päästeametiga.

Hääl2: Kas te olete mingi asutus?

Mina:(mismõttes??) Eee, ei ole, tavaline eramaja.

Hääl2: Ma pean seda natuke uurima, võtame teie kontaktid ja helistama teile tagasi sobib?

Mina: nojah, ikka sobib.

Ei ole keegi helisanud.

Ma olen vist esimene inimene, kes üldse kunagi on soovinud oma eramajale sellist asja saada. Põhjus hakkab mullegi vaikselt hägustuma. Kas ma peaks otse kindlustusse minema ja küsima, kas mul oleks lootust kahju korral saada mingit hüvitist, kui mul pole ei elektri ega tuleohutuse kohta ühtki paberit ette näidata. Või sõltub see kahju liigist nt välgu tabamuse korral ei ole mingit vahet, kas mul on korstna ümber ikka kivivill v kas ma harrastan aeg ajalt keset elutoa põrandat lõkke tegemist.

ei, mul on hämming(aga samas ei ole ma kübetki üllatunud :))

Esmaspäev, september 15, 2008

Lolli pea, kokkuhoiu ja ulja meele kättemaks

ja see saab ilmselt valus olema. Teoreetiliselt ma teadsin küll, et kui maja valmis (st sisse kolitud), siis peab taotlema kasutusloa ja ma umbes aimasin, mis selleks vaja on. Mitmelt poolt (ka foorumitest) on aga kõrva jäänud, et ega seda tegelikult vaja pole ning keegi ei kontrolli seda(vähemalt praegu). Ja ma võikski rahulikult edasi elada, ning ligi tonni kvartalis kindlustusele köhida ning olla seejuures roosa ja rõõsa ning oma teadmatuses öösiti sügavalt magada. No nii umbes nii kaua kuni midagi ei juhtu ja enamustega ju ei juhtu ka, aga mida ma alles hiljuti teada sain, et kui juhtub, siis on vähe jamasti, sest hüvitisele erilist lootust pole. Kindlustuslepingu järgi on maja valmis no tegelikult ju on ka, aga seaduse järgi peaks olema ka kasutusluba ja kõik normidele vastav, aga seda pole keegi kontrollinud. Üks asi, mis seda kindlasti meil takistab on see, et maja ei vasta täielikult projektile, sellele on üsna lihtne lahendus olemas - tuleb tellida projekti muudatus ja see lihtsalt kooskõlastada. Tegime kuuri vähe suurema kui ette nähtud ja katusele panime pleki asemel eterniidi, esiteks nägi see parem välja ja teiseks...noh, teiseks vist polegi midagi muud kui lihtsalt ei tahtnud plekki. See et me kuuri katusele ka eterniidi panime võib omajagu ikka probleeme kaasa tuua, sest siin tulevad mängu minimaalsed kalded ja asjad. Minu arvutuste kohaselt oli asi väga nibin nabin ja väga hästi ei tahtnud sinna piiridesse mahtuda, aga me nii öelda ümrdasime. Telliskorstna vahetamine fibo vastu ja katlaruumi tulekindlaukse muutmine tavaliseks (see oli lubatud, käisin spetsiaalselt küsimas mingi onu käest) peaks ka lihtne muudatus paberil olema. Palju suurem ja oluliselt suurem mure on elekter, oli küll jah hea, odav ja mugav, et Tarmo isa ära pnai, aga tuleohutus ilmselt väga rõõmsa pilguga sellele ei vaata. Ilmselt tahavad nad ka projekti(mille tagantjärgi tegemine on üks mõttetumaid raha maha viskamise viise - oleks teinud enne, oleks asjast praktiline kasu ka olnud). Mingeid mõõtmisi ja asju ja tont teab veel mida on vaja. Ma nende tontide pärast ei hakka enne muretsema, kui vallast mingit infot saan. Niikaua lugeisn nt nõudimisi Tln-a lähivaldade majadele ja siis tuli küll hirm peale.
Minu optimism selle üle, et lõpuks hakkab raha jääma ka natuke üle ja kõike ei peagi ehituspoodi või mis veel hullem - bürokraatidele tassima, on jäädavalt kadunud. Aga ega ma väga õnnetu ei ole, sest see, et ma tahaks palju muid asju ka, ei tähenda tingimata seda, et mul neid paljusid muid asju päriselt ka vaja oleks. Ühesõnaga see nädal toob selgust, mis saama hakkab, seni katsub ettevaatlik olla ja maja mitte maha põletada.

Meil on nüüd oma seenekoht st ma tean paari metsatukka, kus tõepoolest on seeni. Seeaasta pole mõtet enam minna, enamuses olid juba suured ja ülekasvanud, aga ega mul on purgid otsas ka. Viimase seenelkäiguga selgus(no tegelikult oli ikka ohumärke ka enne ilmnenud), et Härra Urr on tõeline daredevil ja ta ainult irvitab surmale näkku st ta on misikpärast arvamusel, et kui mingi auto mööda teed(mööda võõrast metsateed onju) tuleb, siis tema pühakohustus on saada see auto lohisedes pidurdama ja siis tolle neljarattalisega võidu jooksu harrastada. Peab käsile võtma tõsisemad kasvatusmeetodid, sest ära hakkab tüütama see pidev muretsemine tema pärast. Ja ega ei ole ka väga lõbus, kui 60kg lolli ja üliõnneliku koera sulle(ja loomulikult kõigile teistela ka, ka täiesti võõrastele inimestel) peale hüppab kui uksest välja astud. Aga ta on niiii nunnu, eriti siis kui ta õhtul terrassi peal magab või meiega koos telekat läbi akna vaatab. Ei, ta ei taha tuppa tulla, läbi proovitud, pika kutsumise peale tuleb tuppa ca minutiks ja siis vahib läbi terrassi ukse jälle õue poole. Ta ilmselt tahaks, et me välja läheks, aga kell 10 õhtul enam väga ei viitsi, no nii inimese seisukohast vaadelduna.

Õunamahl - tehtud. See polnud üldse nii kerge kui arvata võiks.

Paksenemine - edeneb. Aja suhtes aeglaselt, tundub nagu oleks terve igaviku juba rase olnud, aga kaalu suhtes kuidagi ootamatult, sest ei ole alles väga palju püksipaare, mis eest kinni lähevad.

Neljapäev, september 04, 2008

Ma võin ehitusest ka kirjutada. Ostsime ära garaazhiukse, Tarmo paigaldas selle ilusti ära ja kõik on väliselt tore ja ilus. Sisuliselt on aga jube tüütu, nt kui ma tahan läbi katlaruumi minna õue pirni tooma v urri kõhualt sügama, siis ma pean seda ust koguaeg lahti venitama. Ja ma pm ei saa aru, miks on vaja seda autot keset suve sinna garaazhi ajada, eriti arvestades sellega, et manööverdamisruumiga on kitsas. Ei, ma saan väga hästi hakkama tegelikult, aga mõnipäev võib lihtsalt juhtuda(ja ilmselt juhtubki) väike õnnetus.

Juba nädal on mul täiesti inimese tunne and it feels good... no näiteks, et ei jää pidevalt töö laua taha magama ja külmkapi ukse vahelt ei tule enam seda kohutavat haisu(ei tea kas keegi pesi vahepeal puhtaks) ja peaaegu kõik söögid on enam vähem söödavad, ka mõte lihast ei aja südant väga pahaks enam. Seda hakkab juba paistma ka, et söök jälle maitseb. Täiesti masendav, mul pole kapis (no ma põhimõtteliselt ei osta) ühtegi riideeset, mis oleks suurem kui 38 ja nüüd mõned päevad tagasi olin sunnitud ostma teksad nr 42 (+2kg ja +4 riidenumbrit!). Ei, tegelt peale vaadates need nii hirm suured ei ole ja ma võtsin väikese kasvu varuga ka. Abivalmis müüjale vastasin loomulikult kohe, et olen suurus 38, aga igaks juhuks võtsin kabiini nr40 ka kaasa, et noh mine sa tea. Peale proovimist, pidin tunnistama, et ega siin paremaks ei lähe ja sellest et 'teksad venivad ka natuke' pole mulle suuremat kasu, sest ma ilmselt venin neil nii kiiresti eest ära, et ainult ribad jäävad järele. Ja see on alles algus....
Vahepeal siin langes ootamatult väike Rooma reis sülle ja muljed sellest on üsnagi värvikad :). Ma olen sellest vahutamisega Tarmo juba ilmselt surmani ära tüüdanud, aga seal oli tõesti tore.Lõbus seltskond ja ega vaatamisväärsususte vähesuse üle ka eriti kurta ei saanud. Kui ajaloost ja kultuurist sai juba küll, lasti meil ka basseini ääres lebotada.
Söök ja jook olid arvatavasti väga head, sest tegemist oli üsna korralike restoranidega, minu puhul kahjuks muidugi ilmselge raiskamine. Veini ma küll natuke maitsesin ja sel polnud vist vigagi, aga toit oli küll ainult kõhutäiteks, ma oleks võinud ka mingeid kummiribasid süüa, ilmselt poleks väga vahet olnud(Istud Rooma kesklinnas restoranis, sööd suht vägisi ehtsat Itaalia pastat koos eel- ja magusroaga ning mõtled, kuidas tahaks kalapulki hapukoorega). Kuigi enamus sellest toidupõlgusest oli tingitud mu erilisest olekust, mängis oma rolli ka see, et ma olen siiski eestlane ja mulle meeldib kui mu makaronid on pehmeks keedetud :). Tagasi tulles sain mingi kohutava okseviiruse kallale, mis mind mõneks päevaks siruli voodisse vedas, aga erinevalt oma toakaaslasest, kes seda kõike Itaalias pidi 'nautima', sain ma selle haiguse vaikselt nohisedes oma koduseinte vahel läbi põdeda.

Ps seenel on ka korra käidud ja pang per nägu kuuseriisikaid pole väga paha tulemus :)