Esmaspäev, oktoober 31, 2016

Mälestusi reaalsest maailmast. Abikaasa 35. Mitu päeva, nagu ikka. Patt oleks vinguda, külalisi olgu alati pigem rohkem kui vähem. Kui oleks vähe, siis oleks nukker. Ühesõnaga oli täitsa tore. Lõpuks sai toa juttu ja lärmi ka täis. Ja ajusid ragistada. Tavaliselt ju ei saa. Hea kui ikka on aktiivseid ka. Palju häid mõtteid igatahes.  Laud oli ehk natukene liiga pikk. Me ei tee enam kunagi pikka lauda. Väljaarvatud jõulu ajal. Ega seda hapukapsast ikka papptaldrikult ei nosi, pärast on pohlamoos kõik süles ja....



Minu jaoks oli väga raske. Lasta see laupäev, see ilus laupäev kasulikkuse mõttes luhta. Nii palju oleks jõudnud teha. Seda on täiesti mõttetu siia kirja panna, sest sellel ei ole mingit tähtsust. Aga ma lihtsalt tahan. Õnneks olid jalad liiga haiged, et isegi kui ma oleks tahtnud, ma poleks suutnud.

Pühapäev, oktoober 30, 2016

Mul oleks nii palju kirja panna....aga saun on soe ja väga ei viitsi. Analüüsida. Ma vist olengi üleanalüüsinud, ülemõelnud ja ületõmmanud. Natukene hullumeelne.  Kohe päriselt. Ja ausalt. Ise ka ei tea miks. Et äkki tahaks olla parem. Aga on nagu on.  Samas pole ju üldse paha. Vähemalt mitte nii paha, et peaks silmad pärani kinni öö läbi ootama....See lihtsalt ei lülitu välja.

Ma annan alla. Ja on nii nagu on. Ma ei tee selle jaoks enam mitte midagi. Ignoreerin, sest seda ei olegi päriselt olemas. Probleemi. Ma nii kaua lihtsalt teesklen kuni ma hakkan seda tõesti uskuma. See lihtsalt läheb ise üle. Kui ma teda enam ei toida, siis ta läheb ära. Sest kellegile ei meeldi näljas olla.






Laupäev, oktoober 22, 2016

Kui müts on peas ja kirme kalda ääres, kas siis  juba võib öelda, et  talisuplus?


Neljapäev, oktoober 20, 2016

Lasteaia teema jätkuks. Jälle emotsiooni pealt. Kuskile peab ju selle emotsiooni välja elama. Ma saan aru, et on koolkondi, kes peavad õigeks, et esimesel eluaastal pole lapsele muud vaja kui ühte kolmnurkset valget rätikut, et sellega saab igavesti põnevaid mänge mängida. Ja lapsi ei pea asjade küllusega ära rikkuma ja plastmass...aaarrghh, see hävitab meie tervise ja planeedi ja lapsel pole vaja niivõrd majatäit mänguasju kui seda, et keegi istuks temaga koos ja näitaks mida millestki teha saab ja ajaks juttu ja värki....no Kassu suudab võileivast ka auto välja võluda ning kõige paremad mänguasjad on liiv ja vesi ja....aga kui ma lähen hommikul lasteaeda ja räägin talle, et nii tore on (ignodes täielikult nurgas haledalt nutvat ja emmet hüüdvat tüdrukut, märgade silmadega poisse ja üldse seda köhimist ja tatistamist), ikka räägin, et jääd nüüd siia mängima ja emme peab veits tööd tegema ja sina muudkui MÄNGI siin ja kõik on nii tore. Ise paaniliselt silmadega ringi vaadates, et leida mõnda mänguasja. Noh mingit, millel on rattad all või midagi. Aga ei midagi. Sisuliselt panin ta maha istuma ja ütlesin, et hakka mängima. Ja seal ei ole mitte midagi millega mängida. Ja sellised veel ei mängi omavahel. Täitsa loll tunne oli. Kahe aastane sai ka aru, et suht loll seis on. Kasvataja laiutas ka käsi. Lihtsalt istu sinna kisa sisse maha ja ma ei tea....ole niisama. Oleks pidanud äkki mingi kolmnurkse räti kodust kaasa  pakkima. Palusin tuua tagumisest toast auto (seal on neid nii umbes 3, poisse on rühmas...ma ei tea kolmsada vähemalt). Siis Kassu võttis selle auto ja ei osanud seda piisavalt kõvasti hoida. Arusaadav ka, eks teised lapsed tahavad ka selle autoga mängida. Sest midagi MUUD ju ei ole.. Ega see Kassu ei ole ka mingi saksa poeg, et tema üksi peab saama selle ühe ainsa autoga mängida. Mis need teised lapsed halvemad on? Tüdrukud ka. Tüdrukutel polnud ka midagi muud teha, mitte midagi muud ei olnud neil vaestel lastel seal teha kui  ümber selle ühe auto olla.  Mis sa siis ikka teed kui nutad. Laste tähelepanu peaks olema võimalik mingil määral mujale juhtida mingi  ma ei tea MÄNGUASJAGA näiteks. Aga noh, ma ei ole spetsialist.

Mis elu see on? Sellises asjade külluses, ma ise viskan mänguasju minema, kõigil on kodud mänguasju täis ja lasteaias ei ole mitte midagi. Nii vaene värk on. Kuhu selle plakatiga peab vehkima minema???


Teisipäev, oktoober 11, 2016

Ma tean, et enamus on seda teinud. Kõndinud minema sirge seljaga, endal kibe maitse suus ja jätnud nutva lapse maha. Sest nii peab. Harjutama ja nii see käib.

Puhtalt emotsiooni pealt ja (loodetavasti) üledramatiseeritud.....aga ikka on tunne, et nüüd ma rikkusin kõik päriselt ära. Usalduse, armastuse. Et minu peale ei saa kindel olla. Et ma ikkagi lähen ära ja jätan ta maha. Ta võib ju jonnida ja nutta kui ta ei saa, mida ta parajasti tahab, aga vähemalt ei jäetud teda kunagi üksi. Sinna, kus on ebameeldiv, lärmakas ja paha ning kõik on tegelikult võõrad.  Ja see tunne jääb talle alatiseks sisse. Et ta ei saa olla kunagi kindel minu peale.


..aga ma ostsin talle pärast poest treilerauto ja ma arvan, et kõik on jälle korras.

Reede, oktoober 07, 2016

Õnn ja õnnetus käsikäes.

See oli nädala parim asi, et Kassu haigeks jäi. Sest siis mul oli vabandus ja vabadus.  Muud asjad ootavad. Sest ta on haige.  Ja ma pean temaga raamatuid vaatama ja klotsigaraazhis autosid remontima. Ja ma ei tohi temaga pragada. Sest ta on haige. Ja see oli nii tore.

Ja kui terveks saab on ka tore.

Ja olgu mis on, ükskõik kas mis ja kas see kuhugi jõuab. Aga mul on nüüd ametlikult linnuke kirjas.  Ja aasta tagasi polnud veel....midagi peale kibeduse. Mu kunagine kehalise õpetaja imestaks ilmselt on kulmud kukla taha selle peale. Aeroobikatreener. Ise tegelikult ka.

klishee jah, tõsi, absoluutselt!


Ja kui see millekski muuks hea pole, siis eneseusk on ka midagi väärt. Ja see rakendub ju mujale ka. Ja kui ma täna (või homme) hakkan veel millegagi pihta, millegi sootuks muuga ... Kas siis on kokkuvõttes rohkem või on veel vähem?

No mida sa hõiskad. See on see, mis minumeelest töötab. Alati.Kõik muu valmistab ainult pettumust lõpuks.

Siin ta nüüd siis on 38 ja siruli diivanil.

Ma suures eneseanalüüsis jõudsin järeldusele, et on ikka käbid ja kännud. Ma ei tea miks mind see üllatab, aga Kassu on ju täitsa oma laps. Et kui mingi asi on peas välja mõeldud ja see peab nii olema, siis kohe üldse ei lepi, kui tekib mingi nihe. Sest plaanis oli ju teisiti. Silmaklapid peas, tropid kõrvas.

Pühapäev, oktoober 02, 2016

See "mõtle ja oled", "mõtle ja saad" kehtib ainult enda kohta. Sest seda sa saadki mõjutada. Kuidagi. Vist. Sest tundub, et mul on lootust. Ma küll reaalselt kardan, et mitte, aga otsustasin vähemalt nautida seda lootuse tunnet. Sest see on hea tunne.  Sest vahet ju pole, peamine on emotsioon.

Endast sõltumatute asjade puhul eelda alati halvimat. Nii võib tegelikkus hoopis üllatada.

3 päeva. Ja veel ei ole haige. Ja veel ei ole nutnud ei mitte hirmust ega valust. Kui siis natukene pettumusest. Et kellapealt pannakse asjad kokku ja tuleb uus põnev tegevus. Ela ja õpi. Kuigi olemine seal on pehmelt öeldes masendav, kohutav, see kisa ja need vesised silmad ja tatised ninad ...ja isegi mänguautosid ei jätku kõigile. Kui ühe kätte saad, siis pead võitlema. Ja 2-aastane ju ei peaks. Võitlema veel.

Aga  ma näen natukene positiivseid külgi ka. Kuidas 3h hiljem on ta veel 3x armsam. Ja natuke on plaani rohkem täidetud. Ja siis on natuke rohkem aega. Vaadata koos raamatut ja hüpata batuudil ja kallistada ja mustida. Leiaks plikale ka valemi. Aga plaan, see täieneb....ja vajab täitmist.

Aga




Ja õunad on purgis. Kastis, kotis, müüdud ja purgis. Peaaegu. Ja see on hea.