Ma tean, et enamus on seda teinud. Kõndinud minema sirge seljaga, endal kibe maitse suus ja jätnud nutva lapse maha. Sest nii peab. Harjutama ja nii see käib.

Puhtalt emotsiooni pealt ja (loodetavasti) üledramatiseeritud.....aga ikka on tunne, et nüüd ma rikkusin kõik päriselt ära. Usalduse, armastuse. Et minu peale ei saa kindel olla. Et ma ikkagi lähen ära ja jätan ta maha. Ta võib ju jonnida ja nutta kui ta ei saa, mida ta parajasti tahab, aga vähemalt ei jäetud teda kunagi üksi. Sinna, kus on ebameeldiv, lärmakas ja paha ning kõik on tegelikult võõrad.  Ja see tunne jääb talle alatiseks sisse. Et ta ei saa olla kunagi kindel minu peale.


..aga ma ostsin talle pärast poest treilerauto ja ma arvan, et kõik on jälle korras.