Mul oleks nii palju kirja panna....aga saun on soe ja väga ei viitsi. Analüüsida. Ma vist olengi üleanalüüsinud, ülemõelnud ja ületõmmanud. Natukene hullumeelne.  Kohe päriselt. Ja ausalt. Ise ka ei tea miks. Et äkki tahaks olla parem. Aga on nagu on.  Samas pole ju üldse paha. Vähemalt mitte nii paha, et peaks silmad pärani kinni öö läbi ootama....See lihtsalt ei lülitu välja.

Ma annan alla. Ja on nii nagu on. Ma ei tee selle jaoks enam mitte midagi. Ignoreerin, sest seda ei olegi päriselt olemas. Probleemi. Ma nii kaua lihtsalt teesklen kuni ma hakkan seda tõesti uskuma. See lihtsalt läheb ise üle. Kui ma teda enam ei toida, siis ta läheb ära. Sest kellegile ei meeldi näljas olla.