See "mõtle ja oled", "mõtle ja saad" kehtib ainult enda kohta. Sest seda sa saadki mõjutada. Kuidagi. Vist. Sest tundub, et mul on lootust. Ma küll reaalselt kardan, et mitte, aga otsustasin vähemalt nautida seda lootuse tunnet. Sest see on hea tunne.  Sest vahet ju pole, peamine on emotsioon.

Endast sõltumatute asjade puhul eelda alati halvimat. Nii võib tegelikkus hoopis üllatada.

3 päeva. Ja veel ei ole haige. Ja veel ei ole nutnud ei mitte hirmust ega valust. Kui siis natukene pettumusest. Et kellapealt pannakse asjad kokku ja tuleb uus põnev tegevus. Ela ja õpi. Kuigi olemine seal on pehmelt öeldes masendav, kohutav, see kisa ja need vesised silmad ja tatised ninad ...ja isegi mänguautosid ei jätku kõigile. Kui ühe kätte saad, siis pead võitlema. Ja 2-aastane ju ei peaks. Võitlema veel.

Aga  ma näen natukene positiivseid külgi ka. Kuidas 3h hiljem on ta veel 3x armsam. Ja natuke on plaani rohkem täidetud. Ja siis on natuke rohkem aega. Vaadata koos raamatut ja hüpata batuudil ja kallistada ja mustida. Leiaks plikale ka valemi. Aga plaan, see täieneb....ja vajab täitmist.

Aga

Ja õunad on purgis. Kastis, kotis, müüdud ja purgis. Peaaegu. Ja see on hea.