Esmaspäev, oktoober 20, 2014

Lissabon

Ma olen vaimustuses. Sellest, et mulle mõni suur linn meeldib. Eriti, et see meeldis meie peres kõigile. Tavaliselt ei meeldi. Kellegile. Tavaliselt on liiga palju inimesi, liiga lärmakas, liiga kitsas ja liiga vähe õhku. Seekord oli ka. Aga meeldis. Isegi titele meeldis. Ta ei öelnud midagi, aga kui titt on rahul, siis talle järelikult meeldib. Ja õnneks see ei olnud minu titt, keda lennukis pilguga maha tõsta taheti. Minu titt  magas või arvas, et tormis maandumine on mingisugune asjaga kaasas käiv tasuta meelelahutus  samal ajal kui ümberringi oksekotid täitusid ja kõrvad valutasid :) .

Karastusime ookeanis,  pahkluuni vihmavees, killukeses päikeses, tuules, rahvasummas, trammis, rongis, metroos, trossidel rippuvates putkades,  väljasurnud linnatänavatel, ülerahvastatud linnatänavatel, treppidel linnatänavatel, liftides linnatänavatel, väga kitsastel linnatänavatel ja  linnatänavatel, mille kalletel oli raske isegi niisama seista, rääkimata käru lükkamisest. Jäime luku taha ja eksisime ära. Oli palav, oli külm, oli märg,  olid sõbralikud inimesed, olid abivalmis inimesed, olid lärmakad inimesed, olid suussulavad road, olid mesimagusad mangod, kuhjas puuviljaletid, oli jäätist, palju jäätist, ja need koogid, liiga odavad, liiga suured, liiga palju ja liiga magusad, kohvi, burkse,  kalu ja mereande nii taldrikul, lettidel kui akvaariumis, oli loomi ja linde ja puid ja merekarpe, liiva ja kive, kõrgeid kirikutorne ja mäenõlvadel kinlduseid.  Kohati räämas ja vana,  samas nii lummav ja ilus. Soe öine õhk nagu augustikuus. Piisav, et olla palja varbaga.Pilte sai liiga vähe.  Kummaline,kuidas selle sagina keskel on aega küll, kõigil, nii meil kui neil. Kuidas meil on kõik pealtvaadates nii rahulik aga aega on nii vähe, vähemlat meil,  alati. Kaasa sai sellest kõigest liiga vähe. Nagu alati. See kõik ununeb, nagu alati. Raske on olla vastutustundlik imetav ema kui vein on odavam kui vesi. Eriti olles sisimas ravimatu veinihoolik. Kummalisel kombel rohkem und kui viimase 5 kuu jooksul tavaks on saanud. Ja see beebi ja see laps ja see mees,  peaaegu ideaalsed ja mina, kaugeltki mitte.

Kõik oli nii odav või vähemalt mitte kallis,  samas raha läks  nii palju nagu oleks kõik väga kõrge hinnaga olnud.

Ma tunnen, et ma olen targem. Palju targem.  Et ma nüüd tean. Et ma järgmine kord oskan.Kes kodutööd ei tee, see  maksab liiga palju. Kes suud lahti ei saa, see maksab liiga palju. Eurosid, tunde, närvirakke.











Reede, oktoober 03, 2014

Kirjutasin pika hala, sellest kuidas ma ise olen kõiges süüdi, oma täiesti ebavajaliku stressiga, aga ah....jura ma ütlen.

Päriselt, on ju imeline. Ilm on imeline, beebi on imeline,  tark laps on imeline, abikaasa on imeline. Vaata ümberringi, hinga seda õhku, nuusuta seda sügist. Issand, see on ju imeline. Kellegil ei ole parem, kellegil ei ole kõike korraga, igaühel on oma.  Jälle hakkas häbi enda pärast


Varahommikune kolmkõne -
Osalised: AA - armastav abikaasa, TL - tark laps, ZI-zombi ise, NB- nunnu beebi

AA - aga maga siis ise ka kui NB tuttu läheb
ZI - ma ei taha ja ma pean ühe töö asja valis tegema
TL- no näed emme, sa ei oleks pidanud ikka beebi kõrvalt tööle hakkama, siis sa ju saaksid magada
ZI - Nutikas lutikas oled :). Saaksin, aga ei tahaks ikkagi.

Öö on kohutavalt pikk, kui sa vaatad abs iga tund kella. Ma ei kavatse veel pool päeva takka otsa voodis veeta.

Ah, ega tegelikult pole hullu midagi. Lihtsalt laps on tark. ta viimasel ajal paneb mulle kogu aeg ära. Tänased sõnad:"Ma saan aru, et sul on palju teha ja sa oled väsinud, aga sa ei pea nii närvis sellepärast olema". Jah, õigus kullake. Ja endalgi hakkab häbi. Ja ega ma ei olegi, päriselt. Ja mitte sellepärast. Ma olen närvis alati  ainult sellepärast, et mul on oma söömishäire ja see häirib mind. Et ma ei kontrolli seda kui ma ei jaksa olla. Ja ei hävita seda kui ma ei jaksa olla. Tahaks seda lihtsalt jagada, kurta, loota kellegile teisele vahepeal ja eks ma vahepeal ju saan ka, aga öösel ja õhtul ma olen üksi oma tunni ajaste vahedega (või noh mitte päris üksi  eks :) ) . Ja see öö on pikk.

Jah, tegelikult ma ei ole närvis, ei ole kindlasti mitte beebi peale pahane, et ta ei oska. Ma arvan, et see on minu enda süü. Sellepärast, et ma olengi selline, sellepärast, et ma olin selline  stress terve raseduse, sellepärast, et ma näen neid pool tühje klaase alati ja seda, kuidas midagi on puudu. See, mis tegelikult on, see kui imeline kõik on, seda ma mõistan mõistusega, aga see teine pool, see pole kunagi rahul. Ma tahaks selle kinni keerata kuidagi.  Ma olen piisavalt teaduslikke ja "teaduslikke" artikkleid lugenud, et uskuda jah, ma olengi selle ise tekitanud kuidagi. Oma negatiivsusega. Sellega, mida mõistus ei suuda kontrollida. Nüüd helbin oma suppi, või mis mina, Kassu vaesekene helbib seda suppi. Oh geenid geenid. Sellekohta on ta ulisegi hästi välja kukkunud, sest päevad on ju meil imelised ja ega öösiti ta ka ei röögi. Tegelikult on ta täiesti tavaline imeline beebi.

Aga päriselt, on ju imeline. Ilm on imeline, beebi on imeline, see tark laps on imeline, aa on imeline. Vaata ümberringi, hinga seda õhku, nuusuta seda sügist. Issand, see on ju imeline. Kellegil ei ole parem, kellegil ei ole kõike korraga, igaühel on oma.  Jälle hakkas häbi enda pärast