Kirjutasin pika hala, sellest kuidas ma ise olen kõiges süüdi, oma täiesti ebavajaliku stressiga, aga ah....jura ma ütlen.

Päriselt, on ju imeline. Ilm on imeline, beebi on imeline,  tark laps on imeline, abikaasa on imeline. Vaata ümberringi, hinga seda õhku, nuusuta seda sügist. Issand, see on ju imeline. Kellegil ei ole parem, kellegil ei ole kõike korraga, igaühel on oma.  Jälle hakkas häbi enda pärast