Ma olen niipalju puhanud, et lausa piinlik on. Käisin kaks päeva järjest ehituspoes (mitmes ja bauhofist sain jälle kaapida, nagu alati. Ma vannun, ma ei osta sealt poest enam mitte kunagi mitte midagi, aga zen ja flow ja las minna). Aga seal teises, seal kus ma 2 päeva järjest olin sunnitud käima - mul hakkas häbi, sest see naine oli teist päeva järjest tööl. Ja mina ei ole, juba terve nädala. Ja enne seda ka, terve nädal. Luuslank ja värk, üks töökoht on ikka ülilihtne. Kaks on challenge ja kolm, on hullumaja, aga ma ei saa mitte millestki loobuda. Mul on tühi meil ees juba 4 päeva, äriregister on lahti samakaua, jah/ei, ma ei tea.

Kuidas ma rattale tagasi ronin, ma ei tea. Tahaks juba küll, tegutseda. Ma võtan seda kui õppetundi jälle. Puhkama peab ka, päriselt puhkama, kõigest.
Ja veel õppetund - kui sa tead, et õues saab ujuda, siis võta oma trikoo kaasa.

Lapsed on tublid. Jonnivad, kaklevad, vinguvad aga on nii tublid. Juba on suured, juba saavad aru ja jaksavad ja nii tore on. Kui ise oled õiges hääles.

3 päeva on veel, siis peab olema kõik uus ja parem ja effektiivsem ja.....aga praegu, lasolla ja las minna.

"Issi, jõuluvana varastas su plätud ära!!"

Ja jah, nali on ikka meie kulul.

Kingistress ja söögiralli. Alguses tundub, et on palju, siis on korraks paanika, et nii vähe ja lõpuks on ikka liig mis liig

See on võimalik küll. Lihtsalt päev lõõgastuda. Ja midagi hullu ei juhtu ja ei jää olemata

Ja ikka, peab minema nii, et kraadiklaas ja köharohi jäävad lauale ja mure jääb hingele, aga usalda ja lase vabaks ja õnneks kõik sujus suurepäraselt, et tavapärase 5+ päeva 39+ asemel oli ainult väike 37.

Sihtkohaga läks vähe puusse, ei olnud suu ammuli midagi vaadata, aga no suurlinna tuled, need kutsuvad alati, ja pole midagi paremat kui need pärast jäävad seljataha ja on jälle oma kolgas ja oma rutiin ja omad asjad. Ja need on kõik nii head ja mul on nii hea meel olla tagasi oma argielus, sest vahepeal seda ei olnud. See aitas, see oli täpselt paras, ei tundigi rohkem ega tundigi vähem poleks tahtnud.

Kõike oli palju - palju inimesi, palju. Palju poode, palju restosid ja baare, palju mitte midagi ja kõike mida vaja. Kui enam pühapäeval pole isegi millegi isu...siis on kõike juba saanud. Ja nii palju aega ja mitte midagi ei mõelnud.

Ja eks iga asi õpetab, iga kogemus annab midagi juurde. Ma ei kujuta ette kuhu ma selle tarkuse kõik siin 10a perspektiivis panen. Vanad inimesed ikka teavad asju.

Aga noh, nüüd dieedile, lõputu laupäev peab läbi saama.

Kulutada tund sellele, et niikuinii töötab, aga tahaks, et oleks nats elegantne ka....issand kuhu me nii jõuame. Nohik.


Et mitte rääkida sellest, et on haige/ ei ole haige, lendame / ei lenda, kulutan raha  / ei kuluta, sööme kommi / lähme paksuks / ei söö kommi / oleme tigedad / jookseme lolliks / oleme väsinud / ei jookse ja ikka oleme tigedad / teeme kolmel rindel tööd ja oleme väsinud ja tigedad aga s*** kanti rikkad / ei tee ja oleme rahutud ja rahulolematud ja hakka nüüd poest sokke ka veel ostma.  Ja siis ma võtsin natuke puhkust ühelt rindelt vähemalt.


Aga nii hea on kui on soe, täiega väärt. Miks ma üldse arvasin, et ei ole.

K ei jõua jõule ära oodata. Ta vatrab sellest koguaeg. Ja ma ei saa aru kumb või kes meist see tola on, kes keda lollitab. Sest loogika ja vanus ja märgid ja isegi mitte vihjed vaid päris ilmsed asjaolud....ja ei midagi. Ja ma räägin suurest K-st

Õpetab Kassule luuletust. Jõuluvanast. Viimased read on umbes sellised...."aga jalas on tal naabrionu saapad"
Mina: "Miks sa arvad, et tal need naabrionu saapad jalas on?"
Karolin:"Ma ei tea, ju ta ukse tagant võttis, äkki tal jalad külmetasid"
Mina(kulmud pealael põhimõtteliselt):"Päriselt, sa päriselt arvad, et see tähendab seda?"
Karolin:"No mina ju ei tea, luuletuses lihtsalt on nii"
Mina:"Et jõuluvana varastas naabrionu saapad?"
Karolin:"Seal lihtsalt on nii kirjas"

Ometigi see jõuluvana varganägu iga aasta siin midagi pihta paneb, küll kellegi sõbra hääle või siis mõne päris lähedal seisva isiku nina või....Vbl see usk ja lootus on ikka nii tugev, ime siis, et mis jeberi tunnistajad või mis iganes ususekti kummardajad väheke ebaratsionaalselt käituvad.
Mina olen veel delikaatne, siis üks teine vastutav täiskasvanu ikka päris otse purustab seda muinasjuttu (või mis muinasjutt see enam tänapäeval on, puhas mis ja kui kallis õun kellegile tuuakse), aga ei midagi, naiivsus ja sinisilmsus ja nagu kolme aastasele räägiks. Ei vii neid otsi ikka kokku.

Kuigi see päkapiku teem distsiplineerib päris hästi. Aga kurja, tahaks ka lõpuks selle eest krediiti saada. Aga eks  vist see asjaolu on selle vankumatu usu alustalasid,  sest mingid väikesed akna taga luuravad elukad ja üks habemega rikas vanaonu on igatahes sada korda usutavamad kui see, et et mina iga hommiku lihtsalt lampi kommi annan.

Aga noh, eks ma olen öelnud, et niikaua nad käivad kuni sa saladuse teada saad ja niikaua kuni sa usud. Ja eks plika käib näiteringis ka.

Miski ei rõõmusta mind rohkem kui lumememme jäänused hoovis, vaevumärgatav lumekühm, kõrval vedelemas ämber ja kaks oksaraagu. Porgandi on keegi pihta pannud, mida nendest koerte ja omanike sarnasusest räägitaksegi? Lumevangis ei taha veel olla, sest mul ei ole lahendust...ja ei paista ka. Pimedusevangist sai tunni jagu pääsu.

Kõik on korraga nii hästi ja halvasti, sujub ja takerdub, lappab ja lendab. Vist päev korraga. Kui ainult selle päeva, nädala, kuu, aasta üle elaks siis....või elaks just selles päevas, nädalas, kuus, aastas, sest see on ju lihtsalt imeline. Mõtle vähem. Mõtle rohkem. 

Täna on 10 september.  Tühja sellest kõigest muust (ja seda kõike muud on omajagu).  Tühi ja tähi ja eesmärgid aastaks ja viieks ja saaks lihtsalt päeva võimalikult väikeste kahjudega (igas mõttes) õhtasse....

Me käisime Kassuga  kell 8 jões ujumas. Ilma leilita. Päeval on veel täitsa suvine, õhtul kisub juba jahedaks. Ja pimedaks. Aga on hea.

Koolitus on juba esimese päevaga mulle midagi väga olulist õpetanud. Ei mitte ühtegi kildu, mida töös kasutada, aga ma katsun sellest üle olla. Kui sa oled sellises aja optimeerimise modes, et vaata kuhu sa oma ressurssi kulutad ja deep work ja kõik jutud, siis olla õppimas asja 7h päeva jooksul, mille saaks kokku võtta ühe 1,5h pikkuse sessiooniga, kui rääkida veits asjadt ja ....ah vahet pole, ega starost ne radost ja see hiir ja mõte ei liigu ja eks ma kannatan ära, sest praha majad ja tänavad ja....ja mul sai neist veits juba kopp ette. Kaua sa jaksad neid vahtida. Ja see on ka hea kui isu saab täis. Imeline, aga sai küll.

Ja õppetund - üksindus sakib sajaga, isegi minusugusel hundil sai sellest ka küll.   1 päev on tore, teine on juba selline, et ükski kõrguv torn, tuledes kivikamakas või nikerdatud kujuke kullast pärjaga ei kaalu midagi kui sa pead seda üksi vaatama ja keegi ei vingu kõrval. Aga see kõik on väga hea!! Et keegi ei vingunud ja et ma ei jõua seda ära oodata, et siit soolost minema saaks

Viimasel ajal on show olnud päris hea, olen nautinud teiste etendusi, vaadanud kõrvalt ja elanud kaasa, täiega ja südamest. Õigel ajal, sest enda näidendis on ajad sellised, et tuleb leppida, oli aega settida ja juurelda ja ma saan mõistusega aru ja ma isegi ei taha seda enam, päris ausalt, aga hea oleks ju olnud, et õudne lõpp peale pikka õudust oleks olnud minu valik, mitte paratamatus. Ja see on ometi ehk viimane kord, mil trükimusta sellele kulutama peab, see on vabadus. Ma pean tähelepanu lõpuks mujale suunama, selleks ma selle valiku ju tegingi, selle, mis oli minu valik ja otsus.

Aga ma istun hel-prg lennukis ja mul on suu shokolaadi täis ja raamat pooleli. Jättes kõrvale, et ehk võiks jaapani turistide asemel mu kõrval olla kaks heledapäist last ja habemega eesti mees, ja kohvris päikesekreem ja bikiinid...siis on tegelikult ka päris hästi, küll jõuab nii ja naa. Üks läheb homme kooli ja teine üle 2 kuu aja lasteaeda ja nii see elu läheb edasi. Ma ei jaksaks enam õnnetu olla jääb siis ainult üks valik.

Käisin üle pika ka sellel "tööl".  Ja vist ongi nii, et väga ei taha enam. Ma tahan lihtsalt ennast treenida ja ma ihtsalt kardan, et sellises mahus see ei ole mõistlik ja mul oleks vaja vabandust, et see oleks põhjendatud. Aga see on ainult otsustamise asi. Kui ma lihtsalt otsustan, et see on minu asi ja ei kuulu õlemõtlemisele. Ja äkki ongi õnn õuel, sest nii nagu enne ma tõesti enam ei taha.

Kassu lasteaia kott on pakitud ja seisab nurgas maas, kolmandat nädalat. Sees on lühikesed püksid ja asjad, millega ilmselgelt oleks nüüd veidi jahe minna. Ma ei tea miks ta ei lähe, keegi vist ei vii. Sest nii on praegu lihtsam, vähemalt nii tundub. Päevapeale tundub muidugi vastupidi.  Ah, nädal ees või nädal taga.

Suvi, see hakkab ennast kokku tõmbama. Ma tahtsin võtta viimast ja sellepärast me läksimegi, perega väljasõidule. Kuigi oleks võinud ja ehk pidanud tegema midagi muud. Aga ma lihtsalt tahtsin, sest ma nüüd oskan olla, mul on puhkuse samm selge ja kaamli kannatus ja kõik jutud.

Elu ja melu tuli ise, palav ja ma teadsin, et see on viimane, siis see oli ka hea. Sest kõike oli, randa ja vett, linna ja jäätist ja ghetto jõusaal ja hotelli jõusaal ja hommikune panoraam ja õhtune värviline purskaev ja kõrged majad ja suured laevad  ja jonni ja kiunu täpselt niipalju, et elab veel üle. Sest vahepeal peab olema natuke halb ka, et saaks aru kui on hea. Mulle hakkab see minimalismi podcastide kuulamine mõjuma, positiivselt. Ma ei taha enam eriti midagi osta, ma ei viitsi, otsida ja osta ja pärast neid asju autost tuppa tuua ja toas kuhugile panna ja....Ainult niipalju, et oleks emotsiooni. Kui roosad põlevad üksiksarvikud teevad tuju heaks, siis võib neid roosasid põlevaid üksiksarvi osta ka.

Tahtsin olla fun-aktiivne-teen-kõike-lastega-mänguväljaku ema, mitte mingi pingil passiv igav mammi.  Aga aktiivsus on ohtlik, 3 tundi ei saanud peaaegu käia ja see oli päris hirmus. Aga õppetund on ju jälle, et tervist tuleb hoida.

Nii soe on ja mul on täitsa savi, et higi voolab. Las voolab, koos sellega voolab ka ju soojus läbi.

Sõidan rattaga ja lihtsalt tunnen kuidas voolab, positiivne sisse ja ebavajalik välja ja ma ei tahagi enam neid asju, mis enne olid nii üliolulised, et reaalselt sure või ära. Reaalselt.  Enam ei taha, ei neid materiaalseid ja eriti mitte materiaalseid. Neid mida enne tahtsin ja enda meelest hädasti vajasin.  Natuke arusaamatu, kuidas ja mis siis nüüd.  Miks ma nüüd sellele kõigele kõrvalt ja ülevalt vaatan. Oma kõrgelt hobuselt, sirge seljaga. Aga liiga palju pole vaja ka analüüsida, eriti kui on hästi. Las ta siis olla. Nii palju asju on lastud vabaks. Ja nii hea on sellepärast.

Ükspäev sai ammu imestama pannud asi selgeks. Temperatuur oli ainult +23 ja panin pusa peale.  Sellepärast nad seal aprillis jopedega käivadki kui luitunud nägudega valged põhjalased ennast paljaks koorivad. Sest inimene on harjunud ja harjumused ja harjumised võivad muutuda. Üsna kiiresti.

Ja ükspäev olid lained. Ja ükspäev oli valge tigu teepeal. Ja mul on uus lemmik shokolaadijäätis.  Ja ma endiselt imestan, et ma tunnen jälle rõõmu aeg-ajalt. Endiselt on kummaline. 

Me läksime ühel laupäeva hommikul ratastega poodi. Kaehekesi. Sest lapsed ei viitsi ja ei saa üles ja siis on see multika passimine ja....ja sest me saame. 9-aastate i ole saanud minna koos koduuksest välja ilma, et peaks mõtlema ette ja taha, kuhu neid sokutada või keda kutsuda või kes jääb või kes saab minna või...Väga veider oli, lihtsalt kahekesi selverisse sõita. Nii võib ju isegi kinos hakata käima.


Mõõdulint jäi ette. 4aastane on 116cm ja ja 9-aastane on 155cm. Kasvukõverad jäävad kaugele maha.

Suuremate lastega on elu nii-nii palju lihtsam. Sest. Nad jõuavad õigel ajal voodist välja ja ei roobi enam voodisse. Põrandalt on oluliselt lihtsam koristada. Ja mõni on juba nii suur, et kui ma läbi une aovalgel kuulen, et sihitakse potti ja juuksed juba panin öösel kinni, siis ei ole eluliselt oluline, et ma kõrval pean seisma. Ja täna söögipärast ei pea muretsema. Kas see on juba kraad liiga palju teemal - näe igas halvas asjas ka head?

Aga nädalavahetusest. Natuke pean sundima, aga hakkan harjuma. Chillimine üle ekskursioonimise. Ma poleks seda enne suutnud, olla päev otsa järve ääres, sup-itada, ujuda, lihtsalt niisama. Polegi oluline, peaasi, et oleks seltskond ja oleks tore. Kõike ei pea nägema, parem on kogeda. Hommiku päikest telgiavas, kruusateed tossu tall all, oina köhimist, allikakülma ja suvesooja vett. Süüa ja juua nagu f**** it dieet ette näeb. Ja täitsa ükskõik on, mis jääb tegemata. Ma vist hakkan juba nats liiale sellega minema, talvel võib nii päris nälga jääda. Aga puid on ja hinge toita on natuke olulisem.  Sest varsti on nad juba nii suured.

Ma olen täitsa võlliks ära läinud ja see on nii tore. Sest võll võtab laupäeva vabaks ja ei tee midagi mida ei taha. Kuigi teha oleks nii palju. Mõni õhtu on dilemma marjakorjamine/töö tegemine versus lastega jätsi järgi jalutamine saanud ainuõige lahenduse viimase valiku näol. Ja süümepiinad surun alla ja läheb järjest paremini. Ma ei ütle, et päris valutult, sest  suured laevad pööravadki aeglaselt, aega on vaja. Lihtsalt õigel ajal tuleb ratast keerutama hakata, et isegi kui jäämäest päris riivamata mööda ei saa, siis vähemalt jääks pinnale. Mul ei ole seda medalit enam vaja, mul ei ole enam iga minut planeeritult arvel ja samal ajal peas vasardamas mõte, mida oleks võinud selle minu jooksul teha. Ma ei tea, kas see on sellest, et Kassu on 4 ja plika on 9 ja seda on juba päris palju. Või lihtsalt olles silmine mudas "the only way is up". Ma enne läksin isegi sellepeale närvi kui pidin foori taga, järjekorras, kuskil kedagi, vesi läheks keema mis iganes asja järel ootama, täiesti maha visatud aeg. Ma jõuaks selle ajaga teha kükke, pesu pesema kuivama kartuli kooritud või mis iganes kohustuse ära teha. Kui ma ei peaks ootama. Nüüd ma ootan. Kui vaja, siis ma lihtsalt ootan ja taevas ei ole alla kukkunud, kapid on täpselt sama segamini kui enne ja mitte mingit vahet ei ole. Või on see selles, et ma ostsin kevadel igaühele 2 pakki sokke vähemalt. Ja ei pidanud selle üle arvet, sest see polnud oluline.

Eks ta veidi hinge kriibib, et võiks teha rohkem. Ja kriibib, sest ikkagi ju tahaks, mis siis, et see nii halvasti lõppes. Aga on suvi, mul ei ole päris puhkust ette nähtud, seega ma luban endale laupäeva. Sest lõppkokkuvõttes see suurendab produktiivsust, rahulolu, energiat jaaniiedasi.

Ja eks see kehtib endiselt, et kui minema ei hakka, siis kohale ei jõua ja kui tegema ei hakka, siis tehtud ei saa. Filtrid lihtsalt, kuhu on vaja minna ja mis on vaja, et tehtud saaks.

Dieet mõjub ka. Vahepeal läheb isegi meelest ära ja koguaeg ei taha kellegil pead otsast ära hammustada. Win ju.

Ma ei tea, mis selle mõte oli praegu, lihtsalt eneseõigustuseks või nii.

Ma olen seda nii kaua oodanud ja nüüd on see siis käes. Kassu ei pea enam lõunaund magama ja see on nii hea, et ma pean sellest lausa kirjutama. Ainult ükskord päevas last magama ajada on nii paju lihtsam kui teha seda mitu. Sest ei saa kuskile minna, sest uneaeg tuleb peale ja siis on väsinud ja siis on üleväsinud ja siis ei saa minna, sest ta ei ärka üles ja kui ta üles ärkab, siis on paha tuju ja ei saa käima ja kui ta liiga kaua magab, siis ei lähe õhtul magama ja siis on hommikul väsinud ja paha tuju ja keegi ei saa küla, sest uneaaeg ja kui ei maga siis on paha tuju  ja keegi ei tohi kolistada ega raske jalaga trepill astud aja koer ei tohi uluda ja närv on koguaeg see, et äkki ei jää magama, äkki ärkab ja siis ma ei saa midagi teha ja jäe tuju on paha ja..... ühesõnaga koguaeg mingi väsinud-pahatuju-magab-ei taha magada kammajaaaa.....ja sellega on nüüd ühel pool. Issand kui tore. Ja õhtul on enamasti lihtsam magama saada, küll hiljme, aga nii-palju-lihtsam. Sest ta on väsinud. Ja hommikul magab kauem, tõuseb 9-10, mitte 7. Nii-palju-lihtsam.
 Lasteaeda tagasiminnes asjaolud veits muutuvad, aga seniks, issand kui hea ja nii-palju-lihtsam :)

Ja ma alustasin uut dieeti. Dieedi nimi on F**** IT. Söön täpselt nii palju kui tahan, siis kui tahan ja mida tahan. Tulemused pidid olema suurepärased.

"Omg, meil tulevad nii lahedad jaanid". Nii Karolin ütles, kui ma loetlesin üles kes meile kõik tulevad.

Sellised ootused teevad natuke ettevaatlikuks alati.  Aga päriselt olid ka, kuigi ikka on natukene äikeseohtu, sest neid müristamisi ja laussadu on ju nii mõnigi kord olnud, eriti jaanipäeviti. Mõnikord on ettevaatlikus ka suurem kui asi päriselt on. Kuskil vist sadas natuke ka, aga mina jäin kuivaks, südametunnistus ehk veidi annab tunda, aga selline ma olen, ma ei oska teeselda, peaks õppima. Igaks juhuks ääremärkus, et päris ilm oli ka okei kui nüüd mitte inimestest vaid loodusest rääkida.

Aga õppetunde ju teisigi. Kaotada tuleb osata, osaleda tuleb tahta, enda üle naerda tuleb osata. Puude vahel pimesikku ei tasuks mängida, suurus pole oluline, väledus, visadus meeskonnaliikmete arv on  ehk jalgpall suured versus lapsed andis nii palju üllatavaid momente. Ja niipalju naernud ma ei ole tükil ajal.

Hoov oli inimesi täis. Lapsi ja mitte enam niiväga lapsi ja suuri ja väikeseid ja noori ja vanu, oodatuid ja ootamatuid.

Ja kui kitarri ei ole, siis kitarr tuleb tuua, ükskõik kuidas ja hoolimata kellast. Lihtsalt see fakt juba oli äge, et ei ole nii, et ah mis nüüd hakata jamama. Sest mõnikord peab olema ka hommikuse tossava lõkke ümber natuke laulujörinat. Lihtsalt peab.

PS Järgmiseks aastaks- keegi ei söö sealiha.

Ma olen oodanud seda terve mai ja pool juunit ka veel. Ja täitsa tore oli. No eks oli muidugi hetki, varateismelise ja hilisrüblikuga, esimesega üllataval kombel rohkem kui teisega. Et see suu nii kergelt kriipsuks tõmbab. Eriti arvestades, et meelelahutusprogramm meie väljasõidul on ehitatud just nende kahe ümber.

Ah, tühja. Järgmine kord jälle targem. Ei ole mõtet maksta, sest nad ei julge ja ei taha mitte mdagi teha. Kõige paremad asjad olid tasuta ja hinnas. Kõva häälega autos laulmine, hotelli ümbruse park-mänguväljak-tõuksirada-bassein ja mullivann, rääkimata jalka staadionist ja järveäärest. Ja igast pettumusest saab midagi õppida, selles suhtes pole kahju ka kooliraha maksta. Kui seda enda jaoks niimoodi mõtestada.  Ma ei kavatse mitte kunagi enam minna kuskile seiklusparki ega maksta mingi tuubiga alla sõitmise eest. Mulle ei meeldi ja lapsed ei julge ja/või ei taha.  Sada paremat moodust aja kulutamiseks.

Aga mulle nii meeldis, et sai võtta vabalt. Mulle hakkab see juba käppa tulema, et ei pea jooksma ja puhkusesamm on selline lohisev. Kuigi ma jooksin küll, sest kuidas sa saad mitte joosta kui sellised rajad on.  Aga ma jooksen üksinda ja ei jookse siis kui on vaja olla. Niisama. Ma olen endaga täitsa rahul, see on väga suur muutus.

Võtsime kerge lõuna keskaegses linnuses. Lastele pannkoogid, endale võtsin supi. Kassu sõi mul supi käest ära ja jättis oma pannkoogi järgi, kusjuures supp koosnes ainult suurtest porgandi kangideest ja käntsakast keedulihats. Niiet kahju ei olnud.  Aga see oli piisavalt kummaline, et ma tegin sellest vähemalt 12 pilti. Sest, kes see teeb niimoodi?

Veel sellest keskaegsest linnusest - Ma ikka imestan, inimesi. Täiskasvanud inimesed, tulevad lausa teisest naaberriigist, bussiga ja etendavad lahingut. Mütsid peas, kuued seljas, relvad käes. Mängivad, ilmselgelt puhtast entusiasmist. Et nagu hobi. Et nagu talv läbi kindlasti harjutasite, saite kokku 2x nädalas ja pidasite sõjaplaani. Et huvid on ikka erinevad. Millega kõik inimesed oma aega sisustavad. Ja siis ma võin ju küll vahel õhtul terrassi peal istuda ja mitte midagi teha. Sest ma vähemalt ei pea sellise asjaga tegelema. Palju vaeva ja kasu mitte üldse. Peaasi, et inimesed ise on rahul.

Hotelli toa uksest sisseastudes, Karolin silmab ühekordseid susse ja kilkab, üle koridori. "Need sussid me varastame kaasa onju". Jaaa, selleks me tulimegi, sest meil ei ole kodus susse ja siit saab varastada.

Ja selle kolkaküla põhikooli ees oli pumptrack ja läbiakna oli näha, et neil on tutikas jõusaal. Neil on jalapress. Koolis. Põhikoolis. Normaalne. Elu ei ole, inimesi ei ole, on niidetud park ja kilomeetrite viisi kergliiklusteid. Tore, ilus, aga natuke nagu tekitab küsimust. Kes selle eest maksab ja kuidas selline asi ära tasub ja miks minu maja eest ei lähe kergliiklusteed (ok, peaaegu läheb, ainult paar kilti on puudu, paar kilti rekkatihedat liiklust, veab või ei vea)


Ja homme....läheb jälle lahti. töö nr1, töö nr2, trenn, mustad põrandad, mustad riided, mustad nõud, näljased inimesed, kuivad taimed ja need kuradi asjad hakkavad juba valmima. Aga zen ja piis ja jees juu kän dooo it!


Aaaa ja see ka veel - ma pidasin sünnipäeva ja terve laupäeva hommiku käisin meeleheitlikult mööda mingeid koduehituspoode ja olin nõus ostma ükskõik mida, mis vähegi sobiks, oleks pehme ja mugav ja ei karjuks silma. Ja mitte midagi ei olnud. Siis kulutasin terve pühapäeva mõõtmisele ja planeerimisele ja otsimisele....ja siis see meie peres, kellel oleks piisavalt kompetentsi see valmis teha, ütleb, et ei. Ei, teeme teised asjad enne, me ei saa teha õuediivant, sest kuskil kuradi võsavahel on jupp aeda värvimata. Mul ei ole õues mitte kuskil istuda, ainult mingid pakud ja junnid. Ja ma nüüd juba tahan istuda. Pehme peal. Miks mitte. Päriselt, miks ma ei võiks õhtul või kasvõi päeval istuda õues? Pehme peal? Ma olen enda üle päris uhke, tassisin lauad ja pehmendused koju ja päriselt ma oleks hakanud saagima ja täristama ka, aga õnneks ikka halastati. Aga ma ei anna seda au ära.

Tunne on  hea, aga natuke tuleb jälle hirm peale, sest peab ju ettevaatlik olema selliste asjadega. Sest ei saa ju hästi minna. Aga esimene emotsioon ja las ta siis olla. Ilma agadeta,  ilma ettevaatlikuseta, vahelduseks.

Aga kui nupust tuleb kohvi ja jõusaal on viimasel korrusel, siis selle nimel võib natukene koodirägastikus ekselda ka. Ja kilomeetreid tallata.

S**** tujuga on palju lihtsam kirjutada. Hea tuju ei viitsi siia voolata, hea tuju tahab minna batuudile kassuga kargama. Sest on suvi ja on laupäev ja naljakas on on olla.

Terve kuu on üks postitus pooleli. Ise ka ei tea mida öelda tahaks. Et on hästi? Kas nii võib, päriselt?

Mai sai läbi. äkki siis ikka võib. 

Kiidaks ilma,  ennast, meest ja lapsi.

 Et statoka kohvi pärast ei pea süümekaid tundma. Sest ma ka võin. Sest ma olen selle välja teeninud. Et on hea tunne. Mul on muidugi head madalad nõudmised ka, piimavaht papptopsis. Maslow püramiidi alumine tase, endiselt.

On soe, ei ütle, et liiga, sest seda pole nii kaua olnud. Nii hea on hoopis. Ja nagu kõige heaga, hirm on, et otsa ta saab. Aga ma muudan enda mõtlemist iga päev. Et ei kardaks, vaid naudiks kuniks on. Kõigega.

Ja söön ja joon kui tahan ja mida tahan ja vahepeal lööb laine üle pea kokku ja õhtul on selline tunne, et ei taha enam mitte kunagi mitte midagi teha ja ma ei kujuta ette, kes need asjad kõik ära teeb aga hommik jälle äratab ja uni kosutab ja käik läheb sisse. 

Ma ei ole lilli istutanud. Sest ma ei viitsi. Istutada ja kasta, vaadata viitsiks küll. Pisiasjad, pole vaja kuhjata. Jätta parem  ruumi ja aega.

Ma koguaeg uskusin, et ei tohi alla anda. Igal pool taotakse nagu rauda. Ära anna alla. Aga see on ka suhtumise küsimus. Alla andmisel ja edasi liikumisel on vahe sees. Suur vahe, päästev vahe. 6päkiga tuleb muidugi jumalaga jätta, lehvitan rõõmuga. Ei saa just öelda, et oli meeldiv, loodetavasti kohtume veel. Kuidagi hea on. Vist et on soe ja valge ja tühja mul kõigest sellest eksole.


Emadepäev, möödus nii nagu juba kolmandat aastat vist. Varavalges platsi, päiksekuumas näpud turbas ja õhtul soojal terrassil külm shampus peale seda kolmandat tööpäeva. Söök tehti, laud kaeti ja koristati ja issand kui hea see oli. Karolin ütles, et emadepäeval ei pea tööd tegema, aga just sellepärast pidigi, et oli emadepäev. Sest igaühel on ju oma ema.

 Ma sain kaks kõige paremat kingitust.

Karolin tegi mulle kaardi ja kupongi lubadusega rattaga sõitma viia mind. Jah, ta ikka tunneb  mind. Ja see meie asi, see kolm pigistust, kui öelda ei saa, aga tahaks :). Palju pigistusi. Lisaks oli vaas nurmenukke täis, ma kuivatan need ära ja pimedal ja külmal talvel me leotame need kuumas vees ning meenutame seda maikuud, kus oli nii soe, et päev otsa võis trussade väel vihmuti alt läbi joosta.

Kaspari ja minu "eurovisiooni - sauna" pidu eelneval õhtul oli arusaadavatel põhjustel veidi lühem kui teistel. Kui kodupoole läksime pani ta oma pisikesed peenikesed käed mulle ümber kaela ja ütles, et tahab täna minu kaisus magada. 
 Mina: "Jah, teeme nii, aga mine too oma toast siis tekk endale"
 Kassu:"Ei, ma tahan sulle hääästi lähedale tulla". Pisarakiskuja.  Öösel lõi muidugi jalgpalluri hing temas välja ja sai nii ribidevahele kui pähe hoope. Aga tühja sellest.

Noh, mida veel eksole.

Seekord oligi teistmoodi natukene, sest ma ei otsinud midagi. Ei ole mingi lõputu ekskursioon ja reis ja sa pead seda kõike nägema. See oli puhkus. See oli rand ja segu seitse ja oliivid keset päeva, lihtsalt teise linna, lihtsalt teine promenaad ja jäine frappe ja lapsed purskkaevus ja mitte midagi muud. Nii hea, et keegi ei tulnud kaasa, sest ma ikka ei saanud lahti sellest, et kuidas siis nii, et midagi ei vaata. Sõitsime pruunide siltide järgi ühte külakesse, käisime muuseumi uksel ja mina olin see, kes ütles, et ei lähe. Sest need kivid on igal pool ühesugused. Aga ei saa öelda, et midagi ei näinud, vastupidi. Helesinine meri ja valge kivikalju ja mustad kivikamakad ja niipalju  lutsukive, ainult lutsukive. Adrenaliini laks, sest kõige hullem mägitee on vaja ära proovida ja kõige hullem liutoru on vaja ära proovida. Eeslid jalutasid ise teepeal vastu ja mahajäetud istandusest sai oma käega korjatud banaani maitsta. Ja mitu päeva oli aega. Mitte mingit plaani ja mitu päeva. See tunne oli nii hea. Ja võis naerda, laialt ja kõvasti ja polnud mingit muret.

Pruunid ja ilusad ja õnnelikud ja väsinud lapsed. Ennast piltidelt vaadates on natukene kahju.

Ja nii halba hommikusööki pole kunagi olnud ja see oli suurepärane, sest kui pole, siis ei saa ja siis pärast ei pea. Tankima ja kulutama.

Ja jälle uus tase selles, nagu rusikaga näkku, ma pean vist selle plaastri ikkagi maha tõmbama, niipalju elu ja rõõmu jääb sellepärast olemata. 2 aastat olen ära raisanud.

Oleks ju küll kirja panna, eluõppetunde jälle.  Aga eriti ei viitsi. Ja see see ongi, et võiks, aga ei pea. Ja aeg käib teistpidi, sest neid tavapäraseid kulutajaid ei ole, aga ikka ei mõista enne kui on natukene hilja. Mõtled küll, et seekord oled targem, aga mingi ilmutus peab ikka ära käima. Vabanemine, lihtsalt vabanemine sellest deemonist, enda loodud ka veel. Kõrgharidusega ja nii loll eksole. Hea on olla kui pole lõputut nälga ja piiranguid. Sest niikuinii ri saa ja ei ole. Nii vist tavalised inimesed ennast tunnevadki, pole koguseg tangi ja kuluta rezhiimil ja see ongi puurist välja saamine.

Kõht on põlenud, järelikult on korras puhkus.
Näed jälle valesti elatud elu, milleks eksole. Õnn on ikka teisel pool

Õppisin. Istuma, astuma, vaatama ja  olema, sööma, jooma, rannatoolis lebotama, minimalistlikult shoppama, maksimalistlikult mitte senti saagima,  ma võin osta kohvi ja jäätist ja neid süüa ja juua ja ma võin õhtul ka sõõgi tellida ja seda süüa,  aeglaselt jooksma aka LISS over HIIT, vasakul pool sõitma, ei mingit õnne pruunides siltides, sest ei huvita, take it iisi ja kui see pole tähtis, siis midagi ei juhtu. Ma ei arvanud, et mul on peas probleem, aga kui olukord sunnib normaalsete inimeste järgi joonduma, siis saad vahest aru küll. Patareid laetud, puhkuse samm on sees ja see kindlasti läheb mõõda niikui siit lennukist astun ja argipäev ja vaev peale lajatab.

Eluke veereb ja lappab endiselt. Ma olen võtnud eesmärgiks igapäevaselt lugeda midagi kasulikku. Ja vähendada ebakasulikku, scrollimist. Sest väiksed asjad kuhjuvad lõpuks suureks hunnikuks. Et kas sa tahad oma ellu hunnikut kasulikku või hunnikut *****? Suhtlemisel ja suhtumisel ju ka, ikka need naelaaugud aias.

Tegelikult ma ei tahtnud üldse sellest. Aga ma kunagi ei saa millestki muust pihta hakata kui ma tee enne seda statementi. Et noh, lappab, aga sadulas.


Me lähme palmi alla. Seekord on hoopis teistmoodi. Ma ei ole viitsinud mitte midagi ( peale lennu ja magamise) vaadata, otsida, planeerida, sest mul on jumala savi. Kuhu me läheme ja mida me teeme. Hotellis on bassein ja jõusaal ja vähemalt hommikul  antakse piiramatult süüa, sooja lubatakse +25, viimati maksis vein alla euro liiter ja seltskond on selletagi suurepärane. Ja mind ei huvita mitte ükski muuseum ega varemed ega isegi mitte  looduse imed ja asjad. Eelmine reis õpetas seda, et liigne etteplaneerimine viib asjad rappa. Üleeelmine õpetas, et mitteplaneerimine viib asjad rappa. Igal juhul maksad üle ja kulutad mõttetut aega. Aga see on probleem ainult siis kui sa muretsed sellepärast. Kui on yolo siis on lihtsalt kogemus ja värk.
Absoluutselt iga reis läheb mu aju puhkuse rezhiimile umbes eelviimasel päeval. Mis on lollus ja raiskamine. Enne ma lihtsalt ei saa oma mõtetes rattalt maha. Seekord ma juba olen täiega rattalt maas ning katsun mitte sinna alla jääda. Seekord seda muret ei ole, et ei oska olla.  Ma ise ka ei saa aru miks, miks see tahtmatuse tunne on, kui ma objektiivselt vaatan, siis ma ei ole mitte kuskilt enam üle tõmmanud. On kuidas on, aga üle tuleb sellest saada. Sest mai kuu ja suvi ja peab hakkama üle tõmbama ja praeguses olekus ma siin ei tõmba midagi.

"Superemme, sa oled super, emme!" "Lihtsalt super!" Ja ovatsioonid ei lõpe.

Ei keetnud makarone, spidermani pidzhaama ostsin.

Kiida lolli, siis loll teeb. Ma pingsalt ketran peas, mida ma veel võiks OSTA, et olla super ka teisele. Sest päris hea on olla superemme vahelduseks näägutavale, kavatavale, käskivale, laskvale, sundivale, väsinud ja tigedale. Lihtsalt super!

Arusaamatul kombel olen väsinud, koguaeg, hommikust õhtuni. Ja ma ei saa hästi aru, kas see on sellest, et ma ise seda ju tahangi, ma teen kõik selle nimel, et olla õhtuks väsinud. Või on see hoolimata sellest. Et kas peaks olema mures või olema rahul? Et ei ei ole ainult "tükk tühja tööd tehtud". Ikka võib ju rahul olla, et vanad puud lõigatud ja põletatud, et väiksed puud saavad õhku ja päikest ja et suured puud saavad lämmastikku ja  toitu.

Jää on läinud, saab kuiva jalaga ujumas käia. Ja nokamütsiga jooksmas. Lill ju!

Shopahoolik. Ma valmistun suveks ja selleks kõigeks, milleks tuleb valmis olla.

Need pakid ja asjad. Ostsin metallist pulga. Peaaegu oleks Eestist ostnud, juba olin maksmas, aga siis tegin väikse uurimustöö ja sada euri puhtan käden. Aga see pulk, see annab niipalju võimalusi.

Ratta muidugi ka, aga see on ju tavaline.

Sest 3h trennis käimise asemel 45minti ja tehtud. Ostsin kangi, päris metallist, hunniku ketastega,  triibuga dressides Olegilt, kes elas emaga paneelmaja 3.korrusel. Abivalmilt tassis mulle kangi autosse, muretses veel, kuidas ma selle üles saan. Õnneks käib kang lahti ja õnneks mul on abikaasa ja kuna ma siin juba seda kangi ostsin, siis ilmselt ma natuke ise jaksan ka ja päris tegelikult pole seda vaja üldse kuhugi üles tassida. Aga elus ükski eestlane poleks seda küsinud. Pani korraks mõtlema.

Kassu:"Ma tahan suvel ka lasteaias käia, kas ma võin?"
Mina (umbusklikult, sest ega sa praegu ka päris valutult ja naerusuiselt sinna ei lähe, samas lootusrikkalt, et noh, rohkem aega ja vähem planeerimist ja oh kui lihtne oleks): "Ikka tohid, aga miks sa tahad?"
Kassu (õnnelik ja kõrvuni suufa):"Siis saab nokamütsiga käia!"

Noh, kes ei tahaks onju :)

Ma saan täna tavaari, kullerid, postipakid särgid värgid. Et asi oleks tasakaalus, siis samavõrra ma neid saadan ja postitan ja vean laiali ka.

Ma valetasin perearstile (juhilubade tervisetõendi kotroll) oma kaalu. Suuremaks. Aeg on rattalt maha tulla, kurnamisel ei ole sügavat mõtet (ütles ta otsusekindlalt ja siis kõndis kaks tundi öösel pungikontsertilt üksi koju, sest tanklas müüakse ka peale keskkööd shokolaadi jäätist). Kaldun jälle rajalt kõrvale. Ühesõnaga, arsti juures,  vererõhk ületab ülevalt vaevu kolmekohalise numbri künnise ja d-vitamiini on kasuahnete ravimifirmade normide järgi just nii vähe, et annaks mulle üht teist pähe määrida küll. Aga ma ei osta, sest talumehed sada aastat tagasi ka ei ostnud ja elasid talve üle ja jõudsid kevadel ikka põldu künda. Maaka veri, elab ja pulbitseb ka ilma, mis siis, et pea käib ringi.  Ühesõnaga kindlasti arst tahaks leida lahendust purgist. Mina ei viitsi, mul on rahast kahju.  Natuke on selline viimase vindi tunne, kumb enne alla annab, mina või talv.  Ilmavirin on tühi energiakulu, aga kui s**** saab see olla? Kui kaua veel?

Kõik on võimalik, sa saad ja saavutad täpselt seda mida sa tahad. Seda, kuhu sa oma energia paned. Mul on fookus lihtsalt vales kohas. Algas ju sellest, et uni ei tule ja kui ei maga, siis on õudne.
Kordame teooria üle. See on üks asi, mis peaks töötama. Kordamine.

Tegevusel on mõte siis kui
1)Seda on hirmsasti  vaja 2)See toob hirmsasti sisse 3)See hirmsasti meeldib.
Mis siis juhtub, kui sa seda praegu ei tee? Kas sa pärast tunned ennast paremini?
Tegutsemine vs produktiivsus.

Ma olen kaks kuud kirja pannud iga kulutuse.  Ma  hammastega kaevan peret vaesusesse. Hea töö.

Kui oled koos huntidega, sisi tuleb uluda.  Koon taeva poole. Ja juba nädalajagu on peas kummitanud - load up your guns and bring your friends

Et olid, sõbrad kaasas ja relvad laetud ja  tükil ajal polnud käinud ja ma lihtsalt enam ei tahagi eriti. Sest see läheb natuke ajaga mööda. Aga on mingid asjad, mis oleksid nagu raudkindlad. Sest sa oled sellega üleskasvanud ja sul on see oma seos ja kui tuleb see lugu, siis tulevad silme ette kaadrid. Mitte videost vaid oma elust.
Et oli olemas, tahe ja ootus ja vahepeal mul läks meel täitsa kurvaks sellepärast. Sest lavalt ei tulnud seda, kuigi pool tööd oli ju juba kellegi teise poolt tehtud, hitid olid ju olemas, vastuvõtjad olid olemas, anna ainult minna. Eks ma natuke peegeldasin seda kohe endale ka, et miks see vahel lihtsalt nii on, kuigi otsest põhjust ju ei ole.

Aga lõpuks, lõpuks vedas kuidagi kraavist välja. Lõpuks see ikkagi tuli, see väike latakas, mida ma nii ammu olen oodanud. Kuigi jaa, cobaini särgiga ja maani nahkmantliga teismelist enam ei ole ja weekendile läheks küll.



Hommikused selged mõtteterad, edaspidiseks. Ma olen viimasel ajal lugenud niipalju inspireerivaid self growth jms bullikat, et lausa halb hakkab. Aga,  töötavad. Asju pole mõtet teha lihtsalt sellepärast, et teha. Asju tuleb teha effektiivselt, puhata tuleb palju, tööta ja taastu. Kui teed, siis tee. Kusiganes sa oled, siis ole seal, kogu oma mõtete ja olemusega. See võib olla ebamugav, enamasti see peabki olema ebamugav, sest enamasti see on mingi töö. Aga see on väärt ära tegemisut, et teenida välja puhkust.
Ma peaksin ju teadma, sest trenniga see töötab 100%. Kui teed trenni, siis tee trenni, intensiivselt, rasket, lühidalt. Taastu, puhka. Kui teed tööd, siis tee tööd. Intensiivselt, keskendunult, lühidalt. Taastu, puhka. Kui oled lastega, siis kuula, mängi, vaata, päriselt. Kui oled kellegagi koos, siis suhtle ja ole kohal.
Minu jaoks on raske lasta lahti sellest kahetsusest - teed midagi ja samal ajal sa ei saa teha midagi muud. Vali, otsusta ja tee. Samal ajal tahta olla mujal, ajaraisk.

Ja päike on nii kõrgel ja kell 7 on nii valge ja kõik on nii hästi. Hirmus, aga hästi :)

Hommik, astume lasteaia väravast sisse.
Kassu:"Täna on nii lombine ilm".

Jah, enam paremini ei saa seda vist öelda :)

Ma tahtsin eelmine nädal iga päev postitada. Sest siis oli see kontrast nii värske. See vahe, kuidas ma tundsin ennast enne ja kuidas nüüd. Aga ma ei leidnud ka päris õigeid sõnu ja hommikul hõiskamise kohta öeldakse ju teadagi mida. Aga ma tahtsin, enne kui see muutub tavaliseks. Et mul jääks see vahe meelde.

Eufooria vaheldumisi kerge hirmuga, aga hea on tahta jälle asju. Asi on ju lihtne, ma olen tegelikult laisk. Ma olin natukene väsinud, väsinud toimetamisest, et välja teenida õigust puhata, sest ma tunnen, et mul ei olnud seda.  Aga tahaks, tahta puhata ja mängida ja olla.  Tahta kodus olla, tahta, ühega batuudil põrgata, tahta trenni teha, et saada energiat, mitte rihmaks, tahta mõelda ja tahta teist kuulata ja tahta laupäeval välja minna. Sest ma olen selle välja teeninud, sest sellel on mingi mõte. Ja nii vähe oli tegelikult vaja. Aga seda vähest ei saanud ka kuidagi teeselda, see lihtsalt pidi ise juhtuma.

Ja ma leian puhast kulda, minuteid, tunde, ja seda ainult sellepärast, et aeg on edasi läinud. Ükspäev üks praadis endale ise muna ja teine pani ennast ise riidesse. Aeg, minutid, minule. Oooo, ja ma kavatsen lapstööjõudu kasutama hakata. Asi hakkab pöörduma, mitte ei kulu vaid tuleb juurde.

Relatiivsusteooria. Vaatad hommikuhämaruses termomeetrit, ainult -10, nii soe! Ja valge. Kohe teeb paar kilti äratuseks.

Häda ja viletsus selle külmaga. Näha on, et hakatakse otsima asendustegevusi. Odavam oleks lihtsalt magada või telekat vaadata või raamatuid lugeda. Aga ei, ikka on vaja pahtlilabidaga vehkida :)

Lootus, lootus ja valgus on see, mida meil on vaja. Sa raisk võid puhuda kümme meetrit sekundis ja olla topelt samapalju alla nulli, ent päike on ere ja päike on kõrgel ja kalendrist sai rebida veel ühe lehe. Ma tegelikult ei ootagi ülemäära seda kevadet. Sellel, mis praegu on, on ju oma võlu. Kevadeid ma alati kardan. 

kahe halva vahel on raske valida, kumb teeb vähem kahju. Valid ühe, läheb kuidas läheb ja lohutad, et teine oleks veel hullem olnud.

Kuidas kahe hea vahel valida?  Äkki teine oleks ikka parem olnud.

EV 100, Kassu 38.5, öö -21.5. Et elu tegi jälle 1:0. Ei mingit paraadi, tanke ega pealinna pidu. Ainult kasukat kümnele. Homme poodi kilu ja tordi järgi ehk ikka saab.

Aga me ei heitu. Käisime selle tervega saluuti vaatamas, külm ja karge ja sätendavalt lumine, täpselt selline nagu peab. Ja on ikka meeleolu peal, tõmbas suu kõrvuni kui nägin, et alevi kraana otsa oli lipp tõmmatud. Noh, et ei lähe nii nagu planeeritud, aga  jälle suhtumine ja värk. ja siis meenus veel midagi ja see oli ka omamoodi tore. Sest oli külm ja pime ja süda oli soe.

Peab vist suurema termostassi ostma.

Ma vihkan keeglit. Aga "lähme jälle sinna kus need kõvad pallid on". No lähme lähme jah. Selline see elu ju on.

Ei ole vaimu peal, rääkida ei saa ja trükkida ei viitsi. Ometi oli ju 3 päeva järjest sünnipäeva.  Ja vaata või proovi kuidas tahad, see pühapäev läheb "raisku" niiehknii. Kui kelgutamist, suusatamist ja hüvat leili saab niimoodi nimetada.

Kogunes hingele küll, nii üht kui teist.  Ma ei ole vist niipalju kooki ka mitte kunagi söönud, külm talv tuleb, vana indiaani tarkus, valge peenikeste kätega naine sööb palju kooki. Ega lapse suu ei valeta, ma küll näen meeletut vaeva, et oleks vastupidi, aga miskipärast on niimoodi välja kukkunud.

Põrkamine oli päris tore. Ma ei teagi kellele see rohkem meeldis kas mulle või lastele. Ja et ma olla tore.  Ma olin nii üllatunud, et kohe oh, mis nüüd mina. Õnneks ikka toodi maale tagasi, ega nad ei tunne ju sind jah, ütlesid need, kes tunnevad. Jah, aga korraks oleks ikka olnud tore mõelda ja tore olla.


Ma olen nädala olnud hääletu. Ma omaarust ei räägi üldse palju, mulle ei meeldigi tegelikult rääkida  ja reaalselt vaja on mul kõvasti ja arusaadavalt rääkida paar korda nädalas. Ja see on õudne kui raske on olla kui rääkida ei saa. Ega sa pilguga ikka ei suuna siin koduses kaoses ka mitte midagi.


Ma mõtlesin ühte asja, üks registreerimisleht oli mitu päeva lahti. Täidetud. Ja ma ei tahtnud seda ära saata, sest ma ei tea ju ise ka  mida ma tahan eksole. Aga kui ma lõpuks saatmise nuppu vajutasin oli natukene hilja, polnud enam ruumi. Ja mul hakkas kahju. Oleks enne teadnud, oleks lihtne olnud.

Ma vist teen reaalselt selle harjutuse läbi. Paberile, must valgelt, kuidas võiks olla  10a pärast. Eh, kui ma vaid teaks.  Et siis suunata ennast, energiat, tegusid. Tühja lahmimine ei anna enam midagi. Lihtsalt õhtuks väsinud ei ole enam eesmärk. Tahaks midagi paremat, kui peenikesi käsi.

See on paras iroonia jälle, et ma tahtsin kirjutada nii nagu oli. Et hääl on ära, aga trenni oleks vaja anda ja neljapäev oli K esimene sünnipäev ja reedel oli ema sünnipäev ja laupäeval oli K sünnipäev vol 2, millest võiks aga ei peaks lähemalt rääkima ja pühapäev oli tore kelgupäev. Kui ükskord minema sai. Aga välja tuli jälle paras mõista-mõista. Sest, hingelt tahaks ära, aga pilt ja nimi on liiga selge.  Et siis tuleb ümbernurga veeretada. Või lukku panna. Elu ju õpetas alles.  K ja lukustamata päevikuga juhtum, pärast pisaraid palju.  Õnneks kuivasid kiiresti.

Ei, lapsed on toredad. Et siis on põhjust minna. Enda pärast ju ei läheks. Aga kui kohal oled, siis mõtled kui lihtne oleks, kui oleks ainult täiskasvanud. Kui kiiresti igale poole jõuaks ja kui palju igasugu kohti oleks kuhu saaks üldse minna. Oleks teistmoodi, aga seekord oli niimoodi ja oli lihtsalt tore. Sest oligi nii, lastemoodi ja mida rohkem neid on, seda lihtsam mõnes mõttes on.

 Teine päev läks vähe untsu. Üks lasi köhakraanid niimoodi valla, et igasugu flashbackid ja õudusunenäod kõritursetest ja kuude viisi kestvatest oksendamisteni läkastamistest, võtsid ära igasuguse isu talverõõme proovida. Ei uisutanud, ei kelgutanud, tuiasin kaubakeskuses(süümepiinu ei tekitanud, endale midagi ei vaadanud ja plikale sai peoriided, seega win-win) ja lapsed said ronida ja möllata samal ajal. Mitte et selleks peaks üldse kuhugile minema eksole.


Ainult  kui eurid kokku lüüa, siis hakkab natukene paha. Sellepärast ma   kakaod ei ostnudki aga endale kohvi ostsin. Kaks korda. Häbi oli, aga lohutasin ennast sellega, et minu poolest oleks võinud üldse koju jääda. Rottimise kõrgtase niikuinii. Ikka ju loodad, et äkki jääb natukene õlist praekartulit üle ka sest ühe snitsli eest saaks juba terve kana.

Suhtumine on nr1. Kui välist olukorda ei saa muuta, siis oleneb lihtsalt kust poolt asjale peale vaadata.

Situatsioon1. Külm ja niiske ja aeg ajalt peksab vihma ka veel näkku. Ja sa oled siin juba mitu tundi olnud ja mitu tundi on veel ees ja see on raske ja vastik ja KÕIK teised teevad laupäeval midagi toredat, mitte ei nühi metsas puid teha. Lapsed vinguvad, sest noh, kõik see ülal kirja pandud. Karolini pilgust võib välja lugeda kõike- tuld ja tõrva ja süüdistusi ja kogu see raskus ja põlgust teemal "kui mina laps olin, siis me .....ja kui veel vanaema laps oli siis.... ". Absoluutselt on ju võimalik, et asjas pole kübetki head. Kõigil on paha ja kõik näitavad seda välja. Aga enda pärast poleks seda otsinudki, aga peab ju olema eeskuju.

Situatsioon2.  Värske õhk ja metsa lõhn. Kerge füüsiline töö, natukene liigutamist, teeb kehale head, teeb meelele head, mõnusa kõhutäie ja  kuuma leili ootus.  Mõttemängud - mõtle üks asi, küsi küsimusi,  kvaliteetaeg ehedal kujul või heietamine teemal "kuidas vanasti rohelise muru ajal" Või oleme ausad - koolivaheajal sai oksi veetud nii et halb oli seest ja halb oli väljast,    terve nädala  lõkkekartulit,  suitsust läbi imbunud juuksed ja ei oodanud midagi muud kui millal see ometi lõpeb. Praegu ongi ju lihtne,  pool on ju juba tehtud, ei rohkemgi veel.  Kes töötab, see järgmine nädal laseb torust liugu. Ja sööb piiramatut hommikusöök ja teeb tüki tühja tööd välismaa jõusaalis. On ikka mille nimel elada. Arvutasin kokku ka. Et tuusiku perele saab  küll selle eest kui lahmida need pakud ise pooleks versus keegi toob kellegi teise lahmitud halud ja kallutab hoovi. Õhtuks oled väsinud ja rahul ja sada miljon raha säästetud ja üldse on õnn õuel.

Situatsioonid toimuvad täpselt samal ajal, samas kohas, samade inimestega aga erinevates mõttemaailmades.

Veel samas liinis.

Hommikul on varem valge, õhtul on kauem valge. Eile paistis korraks päike, KÕIK tundus hoobilt parem. Ma märkasin seda päevake varem, eile märkas seda ka Kassu. "Emme, linnud laulavad". Laulavad jah. Ja see tähendab ainult üht :)

Kuna oli juba kelgutatud ja uisutatud ja puid lõhutud ja ma laupäeva õhtul tundsin, et ma ei taha. Ei taha hommikul jooksma minna, ei taha kirvest näha, ei taha hantlit näha, isegi kelgutada ei taha (4. päeva järjest tahaks vist ainult üks meist), ei eriti ei taha mingit veekeskust ja aju ei tahtnud ka mitte midagi teha, siis jäi üle ainult põgeneda.

Ma olen ammu tahtnud, aga raske on see minek. Sest samal ajal oleks ju vaja ja saaks teha midagi muud ja eks see üks siin teeb selle minemise ja olemise ka kohati keeruliseks. Sest ta tahab koguaeg valel ajal süüa-ei taha magada-ei taha autos olla-ei taha kõndida-on väsinud ja on hüperaktiivne korraga, tavaline kolme aastane ühesõnaga.  Ja kui ei lähe siis ju ei kulu ka. Aga siis ei saa ka midagi. Seega peab meeldima. Ma olen enda üle täitsa uhke. Ega see kaas oleks võinud pauguga ikka mitmel korral ära lennata, aga ma hoidsin kõvasti äärest kinni ja kõik laabus.

Liiga palju ei tasu oodata ja liiga palju ei tasu ette võtta, siis läheb kõik hästi. Käisime vanalinnas ja muuseumis ja kohvikus ja poes ja sõitsime trammiga, täitsa vinks vonks päev. Natuke närvikõdi ka roheliste mehikeste eest pagemisel, kuidagi pidi selle südame ju ka kiiremini põksuma saama. Hea eeskuju lastele :)

Ja ma ei hakka üldse negatiivset kirja panema. Sest ma olin sellest üle. Ja las ta olla. Otsi ainult positiivset. See peab töötama. 

Ja on hommik ja ma jaksan jälle :) Lihtsalt peab.

Ja uisutamisest. See on raske, ma ise olen suht koba ja hirmus on ka, sest ma kardan kukkuda. Plika ka kardab. Lehm libedal jääl, sul oleks nagu uisk all. Kui kaua läks rattaga sõitma õppimine, ma ei jõudnud ära imestada, et ta tükk aega ei saanud tõuksiga sõidetud, ei osanud kraavijääl saabastega liugu lasta, suusatada ei oska siiani ja ei taha proovida ka enam. Kükki ka ei oska teha. Tal võtavad sellised asjad alati natuke rohkem aega. Sama selle uisutamisega. Uisk on viltu all, põlved vajuvad sisse, püksid on kukkumisest lumised, põsed külmast punased, aga ta ei anna alla. See mulle meeldib, see visadus. Pärast esimest korda ma arvasin, et läheb nagu tavaliselt suu tõmbab viltu ja enam ei taha  ja mina ütlen, et proovime ikka ja tema hakkab mossitama ja mina hakkan tänitama.....Aga ta tahtis veel minna. Kahju ainult, et see talv saab enne otsa kui meiesugused sõitma hakkavad. 

Aga igaühel on omad tugevused. Enne uisutamist käisime raamatukogus. Üks naine meie seljataga tegi suured silmad plika raamatu hunnikut silmitsedes ja avaldas arvamust, et tema poiss ei loeks kahe aastaga ka seda kogust läbi. Ma avaldasin vastu, et minu tüdrukul ei lähe kaht nädalatki. Ja päriselt ei lähe ka. K säras ja oli silmnähtavalt kõrvust tõstetud. Kiitus teeb head. 

Kassu lubas esmaspäeval jalkatrenni minna. Ei käinud. Teisipäeval lubas jälle. 

Vana hea teema - mõtted ja reaalsus. Kui muidu ei usu, siis lihtne näide on see, et piparmündi näts on ju tegelikult soe. Aga tundub külm. Sest aju arvab, et see on külm ja see reaalselt tundub suus külm, hoolimata sellest, et sa ju päriselt tead, et see on   soe, sama soe kui su suu. Ükskõik kui palju sa usuks ja veennaks ennast, et see on soe, see tundub külm. Mis siis, et ta päriselt on ka soe.

Ma teadlikult arvan endast midagi, ma tean, aga tundub hoopis vastupidi. Sest aju arvab ja ma ei saagi seda muuta. See on kõigi asjadega nii, päris õudne. Lihtsalt mõtlemise muutumisest ei piisa.

Ja sellepärast, et see näts tundub  külm kuigi päriselt on soe, ma vist ise tõmban endale häda ja viletsust ja vaesust kaela. Jälle ise tegi.

Lihtsalt üks eluline näide. Mul oli see kuu natukene, hästi natukene rohkem finantsvabadust. Lihtsalt tavapäraste asjade ostmiseks. Mõned asjad on sellised, et avalikus kohas hakkab natuke häbi.  Aga häbi kannatab ära või pole siis vaja avalikus kohas käia, jälle soodsam.  Mõtlesin, et seekord ikka luban neid asju. Aga mu vastik aju arvab, et ma olen ikka rott. Paari lolli otsusega, agaruse ja ogarusega, suutsin ikka jälle selle tasa teha, et oleks pihtas põhjas.

Kassust

Kassu on oodanud üle aasta. Millal ta saab ükskord suureks poisiks. Sest suured poisid saavad jalka trennis käia ja oi kuidas see väike poiss tahab lasteaia jalkatrenni minna. Nüüd saab. Trenn oli esmaspäeval, ta küsis iga hommik, kas nüüd on trenni päev? Iga õhtu küsis, kui ma ära magan, kas siis on trenni päev? Iga lõunauinaku aeg küsis kui ta ära magab, kas siis? Käisime ostsime uued tossud. Millised püksid, milline särk?  Rääkisin kasvatajatele, treenerile milline jalkafänn  siin peidus on, kuidas ikka ootab. Esmaspäeva õhtul ta muust ei rääkinud, kui tore see oli. Et tema oli väravas ja treeneril oli uus pall ja kõik on viimse peal. Paneme uued botased kotti, sest homme on jälle trenn. Õhtul ei jää magama (see pole küll midagi uut), elevust kui palju.

Teisipäeva hommik. Kassu:"Ma ei taha täna trenni minna". Ma üritasin teemat mujale juhtida, ütlesin, et eks sa pärast vaata, lõpuks läksin muidugi vana rada ja kommimangumisele vastasin ähvardusega mitte kommi enam osta. Peaaegu hakkas nutma. Ja ei taha enam trenni minna. Ei käinud ka.

Normaalne.

Järgmine õhtu, olles juba tunnikese voodis sipelnud, avaldas - "Ma ei viitsi seal väravas passida. Üks poiss kukkus ja sai haiget. Või oli see tema ise. Või keegi jooksis vastu seina. Või vatu tooli. Igatahes, hullult igav oli ja koguaeg saab jõhkralt haiget ja üldse oli ta niii väsinud jaaniiedasi"

Lihtsalt mõned seigad.

Kassu on paras smuutihaige. Ostsin smuutipurkidele uued kaaned, natuke värvilisemad, sest vanad olid täitsa ära kulunud nõudepesumasinas. Kassu vaatab imestunult oma purki ja küsib:"Kuidas need täpid nüüd siia minu kannu peale said?"

Ma ostsin poest igaks juhuks makarone, et oleks kodus olemas. Hädapärast. Kassu keksis nagu segane kui ta neid nägi korvis. "Ooooo, makarooonid, emme sa ostsid makaroooone. Ma tahan neid kohe süüüaaa". Kohe ei saanud. Tegin siis laupäeval, sest kiire oli. Vaja ju kraavijääl uisutada ja metsa langetada jne. Siis keksisid mõlemad. "Oooo makarooooonid, emme sa tegid makaroooone". Hommikuste pannkookide peale ei olnud ka sellist joovastust.

Ma ise olen suht samasugune kui ma endale korra kahe nädala jooksul kaerahelbe putru luban. Ooooo, puder, mmmmmm :)

Ja lihtsalt niisama heietuseks. Issand kui erinevad on poisid ja tüdrukud, juba sünnist. Ega ma ei ole meelega ostnud toatäit autosid, ma ei põristanud imikule autohääli kõrva ja pole sundinud palli taga ajama. Kui ma seda ise ei näeks, siis ma ka ei usuks. Et ah, niikuinii on keskkonna ja kasvatuslikud mõjud ja ise sa suunad, kui tal oleks ainult nukud, küll ta siis mängiks nendega. Jah, ta vahel paneb mõmmile teki peale, aga kui autot parajasti ei ole, siis ta teeb selle leivaviilust, kurgirattad alla ja valmis. See on veres.


Muu uusaasta lubadused kõiguvad kanajalgadel. Tundub, et ikka ei piisa mõtlemisest ja suhtumisest. Aga õnneks on ajumaht piiratud, korraga ei mahu väga palju mõtteid pähe. Ja päris elu surub peale ja ressurssi on vähe niiet eneseanalüüs jääb ära. Sellepärast polnudki vanasti depressiooni. Aint nobody got time for that.

Ma eile imestasin ennast peaaegu kummuli. Et teooria töötab praktikas. Issand kui valesti ma olen kõike teinud. Esimesed 5a olid lihtsamad, siis ei olnud niipalju põhjust, aga viimased 4 oleksid võinud küll valutumad olla.

Eile õhtune plaan - käime kiirelt kolapoes, siis jalutame kerge pool tunnikest ja siis toidupoodi.

Kolapoes oli liiga palju autosid, järelkärudega, treileritega, suuremaid, väiksemaid, tuletõrje, kiirabi, politsei, maastureid, tsikkleid. No on natuke liiga palju tahta, et Kassu neid kõiki endale ei tahaks ja lepiks vaikselt selle maailma ja vanemate julmusega, et kõiki asju poest ei saa koju vedada ja igakord ei ole mõistlik osta mänguasju, mida kodus on niipalju, et koguaeg peab kaste, kuhu neid panna,  juurde ostma.

Peale läbirääkimisi lõppes ikka suure nutuga. Ja kes viitsib nuttes jalutada. Või jalutada ca 20kg väänlevat sülti kuidagi süles hoides. Jama värk. 

Lõpuks point. Selle asemel,  et täiega ärrituda. Selle asemel, et  käratada, selle asemel et kõik kokku pakkida ja koju tagasi. Selle asemel, et ähvardada lubatud jäätisest ilma jäämist, selle asemel, et ähvardada....ükskõik millega, et ta ainult lõpetaks selle üüürgamise. Täiesti meelega kasutasin raamatutarkust.

Mina:"Kassu, seal poes oli nii palju vägevaid autosid onju, sa oleksid tahtnud neid kõiki endale" (vahel aitab, kui keegi lihtsalt mõistab sinu tundeid)

Kassu:"äää, jaaaaa"

Mina:"Sa vist ei mahuks siis enam oma tuppa üldse ära"

Kassu"ikkkaaa tahaaan"

Mina:"Kui me igapäev uusi autosid ostame, sis saab raha otsa ja me ei saa isegi enam süüa osta"

Kassu:"Aga ma tahan!!"
(vale taktika, teda vist väga ei häiriks toatäis autosid ja raha on liiga abstraktne mõiste)

Mina:"Tead mul on ka vahel nii, et tahaks kõiki asju.....(pingeline mõttepaus). Ma tahaks vahel kõik jäätised poest korvi panna ja ära süüa (päriselt, ma ei valeta)"

Kassu(enam ei üürga, on natukene üllatunud)

Mina:"Aga nii vist ei saa, miks sa arvad, et ei saa"

Kassu:"Need ei mahu sulle kõhtu"

Mina:"Äkki ma lähen siis lõhki"

Kassu:"Eiiiiii, ära mine" ja natuke naerab

Mina:"Ma vist siis ei osta kõiki jäätiseid, äkki ainult ühe"

Kassu "jaa, mulle ka, ja Karolinile"

Ja autod on läinud meelest. 

Kassu:"Ma ei viitsi kõndida, mul on jalad väsinud, mul jalad valutavad....."

Selle asemel, et "tõuse püsti, ära vingu, no jää siis siia, meie lähme edasi...."

Mina:"Mul ka, kassu, võta mind sülle"

Kassu:"Ei, sa oled raske"

Mina:"Ei ole, proovi"

Kassu:"Ma ei jõua"

Mina:"Aga mina tahan"

Ja nii 100x kuni ta lõpuks taipas ja jälle naeris.

Lisaks raamatutarkusele aitavad kaasa ka vilkuvad helkurid. Et kui jooksed, siis tuld lendab. Ja nii on päris lõbus joosta. Või väike laulujupp. Või kui ise oled nii positiivne ja keksid ja lapsed ei suuda lihtsalt vastu panna ja nad annavad alla. Lõpetavad vingumise ja mossitamise ja keksivad kaasa. 

No jälle on täpselt sama, nii nagu ise oled, nii on. Ma olen niipalju kordi selle ise kõik tuksi keeranud, sest minul on ju raske, mina olen kõige suurem kannataja, te peate mind lohutama. Aga see ei ole kunagi nii töötanud. Teistpidi töötab, sajaga. Jah ma võin olla selline, isegi kui ma pean selleks pingutama ja natuke teesklema. Sest ega see hädaorus päris olemine pole ka tore

uusaasta lubadustest. Mis need tavalised on. Vähem kaalu ja alkoholi ja muid pahesid ja rohkem sporti ja rohkem raha ja rohkem.......kõik millegi nimel.  Et oleks rohkem õnne.

Mul on eesmärk sama, et oleks rohkem õnne. Vahendid aga peavad olema teised. Ma olen täitsa hästi hakkama saanud,  terve selle nädala. 1-l ei saanud ja siis see juhtuski, jälle see ilmutus, et nii edasi ei saa.
Ma otsustasin olla lihtsalt nii nagu ma olen, ainult et ma ei muretse ja ei põe. Nii lihtne onju. Ja kui tekib olukord, ja neid on juba tekkinud, (issand ja kurat küll, kui palju, täiesti uskumatu), kui ma ei tohiks tunda rõõmu ja peaks arvama, et kõik on minu süü sest ma olen selline....siis lihtsalt fuck it. Ma ei tee välja. Mina olen selline ja nii on. Lihtsalt, kokkusattumus ja asjad lihtsalt juhtuvad nii (ja mind ei huvita(väga). Mul on elu ja ma olen tore.

Ja lapsed, need väärivad natuke paremat elu. Lihtsalt sellepärast. Et ei oleks seda täideminevat ennustust. Et ütled 100x loll ja siis hakkadki käituma nagu  loll. Sest ise usud ju. Või äkki ma olengi loll, aga ma ei saa sellest aru. Ma olen selliseid näinud ju küll. Ma näen, et nad on tropid, aga nad ise ei arva nii. Ja nad on õnnelikud. Sest nad ei saa aru, et and on tropid, nad on hoopis nii ägedad.
Ja mina olen ka. Nii äge.
Minu uusaasta challenge. Uskuda, et ma olen äge. Või noh, tore. Või noh, mitte väga s**** Ja ma pean petma ainult ennast, sellest piisab.

Me käisime teatris ja veel pealinnas. Natuke ülevõlli ja natuke ikka päris ka. Kõige suurem kunst on oskus õigel ajal lõpetada. Üks nali veel samasse auku ja oleks juba palju olnud.

Meie minek kuskile on alati komplitseeritud. Vanemate õnnetunne pidi kasvama hüppeliselt kui laps(ed) saavad 5aastaseks. See on vist siis see, et mingisugused asjad ei löö enam plaane rivist välja. Aga kui ka 8aastasel on 39 palavik, siis see natuke teeb asja komplitseerituks. Aga õnneks läks üle ja õnneks oli meil super lapsehoidja ja kõik sujus jälle tegelikult nii hästi. Ainult mina, ei saa lastud ega oldud. Ja see 5a piir ei ole ka vale, sest kui oleks olnud vastupidi ja Kassu oleks eelmine õhtu siruli olnud, siis poleks ka super lapsehoidja aidanud.

Aga mis mulle meeldib hoopis. Mulle meeldib Tallinnas käia, mulle meeldib jalutada läbi linna, mulle meeldib statoka burks, sest see on ainus kord kui seda saab lubada (sest on öö ja võib). Peaaegu sai. Natuke liiga vähe, aga see on ka õppetund, õpi tundma rõõmu vähemast. Aga puhveti burks oli ikka tujurikkuja, mis asi see oli? Kapsasupp vettinud saia vahel. Hakka või nutma. Millal tuleb jälle õigus burksi süüa? Täpselt nii kultuurne olengi, teatri kohta üks lause, burksi vingumist terve lõik. 

Paukherned ja säraküünlad ja piu ja pau. Ma ei näinudki midagi taevas, äkki ei olnudki saluuti? Aga oluline on emotsioon ja  sära silmis ja see oli maalähedal.

Tagasi vaadates ju oli super, päriselt. Meil (mitte mul) on suurepärased sõbrad, on tore. On ju. Aga ma ei suuda võtta aeg maha. 1. jaanuar ongi selleks, et lihtsalt olla. Et ei pea mitte midagi. Aga mind ajab hulluks. See laua ja liua ääres mölutamine, mul on tunne, et tahaks joosta. Ja surun  alla, et võta vabalt. Et ei pea, jooksma, ei pea midagi tegema, istu selle laua ääres ja isegi sööma ei pea. Aga see kuradi kell, mitte midagi pole ju. Ah.

Head sõbrad, null telesaadet, miljon head sööki, jooki (mulle meeldis absint!). Hommikune külakuhi, lapsed kaisus, kuum saun ja tradistioonilised külaringid. Kohupiima kook ja kohvi koorega,  torres ja   vene disko, ikka ja alati. Tervitused kummalegi poolele. Rämpstoitu ja veel natukene külaringi. Sest kui ise ei lähe, siis keegi ei tule, sest vanadus ju pressib ka peale. Ja ei tahaks seda pidu lõpetada, aga pole midagi paremat, et see lõpuks läbi saab ja sai. Alustada hommikuid jälle nii, et on kohustused ja on vaja teha. Unegraafik on peapeal. Õnneks kõik saab korda.

Oleks see kellegi teise elu, ma oleks kade. Kade nagu ikka. Aga  sinult  teoorias. Miks, miks see praktika lonkab kahte jalga?


Tegin vea. Kuskil sellel külaringil võtsin kätte paberajalehe ja sirvisin ja jäin pidama aastahoroskoobil. Netist ma seda ei loeks. Sest ma peaksin seda klikkima ja mind see ei huvita ja ma poleks seda mitte kunagi vabatahtlikult teinud.  Täielikku s**** lubas mulle. Töötust, konflikte, suhtekriise. Kuidas sa lähed uude aastasse sellise teadmisega. Olgugi, et ei usu ja ma tean, et keegi neid kuskil lampi põlveotsas kirjutab....aga see ongi ju nii, et mida sa usud, see suunab su mõtteid ja kallutab su tegusid ja siis need asjad lõpuks juhtuvad. Nii ma olen arvanud, aga nii ei ole läinud. Heade asjadega. Sita saan ikka kaela ma arvan. Tänks õhtu või päeva või lõuna leht. Võta jah, see lootus ka veel ära.