Teisipäev, juuli 24, 2018

Suuremate lastega on elu nii-nii palju lihtsam. Sest. Nad jõuavad õigel ajal voodist välja ja ei roobi enam voodisse. Põrandalt on oluliselt lihtsam koristada. Ja mõni on juba nii suur, et kui ma läbi une aovalgel kuulen, et sihitakse potti ja juuksed juba panin öösel kinni, siis ei ole eluliselt oluline, et ma kõrval pean seisma. Ja täna söögipärast ei pea muretsema. Kas see on juba kraad liiga palju teemal - näe igas halvas asjas ka head?

Aga nädalavahetusest. Natuke pean sundima, aga hakkan harjuma. Chillimine üle ekskursioonimise. Ma poleks seda enne suutnud, olla päev otsa järve ääres, sup-itada, ujuda, lihtsalt niisama. Polegi oluline, peaasi, et oleks seltskond ja oleks tore. Kõike ei pea nägema, parem on kogeda. Hommiku päikest telgiavas, kruusateed tossu tall all, oina köhimist, allikakülma ja suvesooja vett. Süüa ja juua nagu f**** it dieet ette näeb. Ja täitsa ükskõik on, mis jääb tegemata. Ma vist hakkan juba nats liiale sellega minema, talvel võib nii päris nälga jääda. Aga puid on ja hinge toita on natuke olulisem.  Sest varsti on nad juba nii suured.

Kommentaare ei ole: