Kolmapäev, mai 31, 2017

Nii hea on olla, et ma pean seda kohe kirjutama. Et pole seda rusuvat ja ängistavat tunnet. Midagi läheb valesti, aeg kulub, asjad ei tule välja, kellegi riided vedelevad, kellegi nõud vedelevad.....ja ma ei ärritu. Ja see on nii hea, sõnukirjeldamatult hea tunne. Kaelast saadik vees,  pea väljas.

Üks päev vedas, ma võitsin. Ja see oli ka nii hea. Mitte see asi iseenesest vaid see tunne, et minul läks ka hästi, minul vedas. Niimoodi vedas, et ei raatsinud kohe laiaks lüüa ja ilma ma sellest jäin. Elu õpetab jälle. Ilma jäin muustki, rikkus küll tuju, aga endalegi üllatuseks, ei jäänud tujutus kestma.  Sest kõik on asendatav ja ju see oli millekski hea.  Aga üks osa võidust jäi alles, seda nad ei saanud kätte. Ise lähen jooksen. Ja ma leidsin kohe, kust ma selle ülejäänu endale tagasi teen. Eriti ei ole kahju ka, järelikult polnudki vaja.

Ja veel, headest asjadest. Kassule meeldib lasteaias. Jutustab, mis ta kõik seal tegi ja laulab oma salmikesi ja on nii nunnu, et tahaks üleni nahka pista.  Seda on täna hea kirjutada, sest täna on tal viimane päev, nüüd alga suvi, 3 kuud ei mingit vaikust, ei mingit rahu. Kindlasti see ajab mind hulluks.

Ja kassul oli ju sünnipäev. Ja oli emadepäev. Ja oli aastapäev Ja olid laadad. Ja oli päris suvi. Ja kõik see oli tegelikult nii tore ja mina poleks seda  peaaegus tähelegi pannud. Lasin selle kõik mööda ja jäin kõigest ilma iseenda lolluses.






Kui suudaks veel nüüd keskenduda ja olla fokuseeritud, motiveeritud....siis oleks ka hea

Pühapäev, mai 28, 2017

 Kurat küll, mai on ju mu lemmik kuu. Ja mul on tegelikult kopp ees. Täiesti ees, sellest hädisest ja rõõmuta olekust, sellest depressiooni äärel kõikumisest,  hirmust ja enda häbenemisest ja mööda seina äärt hiilimisest ja vabandamistest ja tige ja närviline olemast ja padja märjaks tihkumisest... teistel vist ka.

Aga nüüd on juba kuidagi parem. Kuidagi vabam, et tühja sest ja prioriteedid ja päriselt olulised asjad tundusid olulisemad, kohe päriselt. Mitte, nii, et ma tean, et peaksid olema, aga päriselt ei tunne. Seekord vist pääsesin siis.

Isegi tahaks natuke midagi teha. Et istutasin mõne lille ja puu ja põõsa ja taime. Ja ei olnud ajast kahju.  Ja jooksmiseks panin mussi.  Ja polnudki nii hull.

Esmaspäev, mai 22, 2017

Pole ammu kirjutanud. Pole olnud aega ega tahtmist. Eelkõige seda viimast. Sest kaua võib eksole, ümber ühe asja keerutada.  Kui jooksmise ajaks ei taha enam klappegi kõrva panna, siis on päris halb ju. Et kuulad oma hingeldamist ja ei taha kaasa laulda, ei taha biiti tunda, hingest hõisata ja peaaegu nagu lendu tõusta. Ei taha.

Õnneks lapsed on kodeeritud loodusepoolt, armastama tingimusteta. Aga see ei kesta igavesti. Ühelt maalt ei ole enam nii, et vabandad ja kõik on korras. Tegelikult pole praegugi nii. See jutt sellest poisist, kes vihahoos lõi naelu aia sisse ja pärast vabandamist kookis neid sealt jälle välja. Naelu pärast enam plangus ei olnud, aga auk jäi alles.  Et pea tuleb korda saada, enne kui see aed on nii auguline, et kokku kukub.

Ma nägin ennast kõrvalt ja sain natuke aru, miks nad nii arvavad. Päris hirmus on jah. Aga, ma ei tea, nii lihtsalt on.

Aga lülita välja, vaata välja, keskendu, tegutse, ära mõtle. Õhtu tuleb ja hommik tuleb. Ela hetkes, jää endaks. Suu kinni ja silmad lahti.