Nii hea on olla, et ma pean seda kohe kirjutama. Et pole seda rusuvat ja ängistavat tunnet. Midagi läheb valesti, aeg kulub, asjad ei tule välja, kellegi riided vedelevad, kellegi nõud vedelevad.....ja ma ei ärritu. Ja see on nii hea, sõnukirjeldamatult hea tunne. Kaelast saadik vees,  pea väljas.

Üks päev vedas, ma võitsin. Ja see oli ka nii hea. Mitte see asi iseenesest vaid see tunne, et minul läks ka hästi, minul vedas. Niimoodi vedas, et ei raatsinud kohe laiaks lüüa ja ilma ma sellest jäin. Elu õpetab jälle. Ilma jäin muustki, rikkus küll tuju, aga endalegi üllatuseks, ei jäänud tujutus kestma.  Sest kõik on asendatav ja ju see oli millekski hea.  Aga üks osa võidust jäi alles, seda nad ei saanud kätte. Ise lähen jooksen. Ja ma leidsin kohe, kust ma selle ülejäänu endale tagasi teen. Eriti ei ole kahju ka, järelikult polnudki vaja.

Ja veel, headest asjadest. Kassule meeldib lasteaias. Jutustab, mis ta kõik seal tegi ja laulab oma salmikesi ja on nii nunnu, et tahaks üleni nahka pista.  Seda on täna hea kirjutada, sest täna on tal viimane päev, nüüd alga suvi, 3 kuud ei mingit vaikust, ei mingit rahu. Kindlasti see ajab mind hulluks.

Ja kassul oli ju sünnipäev. Ja oli emadepäev. Ja oli aastapäev Ja olid laadad. Ja oli päris suvi. Ja kõik see oli tegelikult nii tore ja mina poleks seda  peaaegus tähelegi pannud. Lasin selle kõik mööda ja jäin kõigest ilma iseenda lolluses.

Kui suudaks veel nüüd keskenduda ja olla fokuseeritud, motiveeritud....siis oleks ka hea