Kurat küll, mai on ju mu lemmik kuu. Ja mul on tegelikult kopp ees. Täiesti ees, sellest hädisest ja rõõmuta olekust, sellest depressiooni äärel kõikumisest,  hirmust ja enda häbenemisest ja mööda seina äärt hiilimisest ja vabandamistest ja tige ja närviline olemast ja padja märjaks tihkumisest... teistel vist ka.

Aga nüüd on juba kuidagi parem. Kuidagi vabam, et tühja sest ja prioriteedid ja päriselt olulised asjad tundusid olulisemad, kohe päriselt. Mitte, nii, et ma tean, et peaksid olema, aga päriselt ei tunne. Seekord vist pääsesin siis.

Isegi tahaks natuke midagi teha. Et istutasin mõne lille ja puu ja põõsa ja taime. Ja ei olnud ajast kahju.  Ja jooksmiseks panin mussi.  Ja polnudki nii hull.