Kuna oli juba kelgutatud ja uisutatud ja puid lõhutud ja ma laupäeva õhtul tundsin, et ma ei taha. Ei taha hommikul jooksma minna, ei taha kirvest näha, ei taha hantlit näha, isegi kelgutada ei taha (4. päeva järjest tahaks vist ainult üks meist), ei eriti ei taha mingit veekeskust ja aju ei tahtnud ka mitte midagi teha, siis jäi üle ainult põgeneda.

Ma olen ammu tahtnud, aga raske on see minek. Sest samal ajal oleks ju vaja ja saaks teha midagi muud ja eks see üks siin teeb selle minemise ja olemise ka kohati keeruliseks. Sest ta tahab koguaeg valel ajal süüa-ei taha magada-ei taha autos olla-ei taha kõndida-on väsinud ja on hüperaktiivne korraga, tavaline kolme aastane ühesõnaga.  Ja kui ei lähe siis ju ei kulu ka. Aga siis ei saa ka midagi. Seega peab meeldima. Ma olen enda üle täitsa uhke. Ega see kaas oleks võinud pauguga ikka mitmel korral ära lennata, aga ma hoidsin kõvasti äärest kinni ja kõik laabus.

Liiga palju ei tasu oodata ja liiga palju ei tasu ette võtta, siis läheb kõik hästi. Käisime vanalinnas ja muuseumis ja kohvikus ja poes ja sõitsime trammiga, täitsa vinks vonks päev. Natuke närvikõdi ka roheliste mehikeste eest pagemisel, kuidagi pidi selle südame ju ka kiiremini põksuma saama. Hea eeskuju lastele :)

Ja ma ei hakka üldse negatiivset kirja panema. Sest ma olin sellest üle. Ja las ta olla. Otsi ainult positiivset. See peab töötama. 

Ja on hommik ja ma jaksan jälle :) Lihtsalt peab.

Ja uisutamisest. See on raske, ma ise olen suht koba ja hirmus on ka, sest ma kardan kukkuda. Plika ka kardab. Lehm libedal jääl, sul oleks nagu uisk all. Kui kaua läks rattaga sõitma õppimine, ma ei jõudnud ära imestada, et ta tükk aega ei saanud tõuksiga sõidetud, ei osanud kraavijääl saabastega liugu lasta, suusatada ei oska siiani ja ei taha proovida ka enam. Kükki ka ei oska teha. Tal võtavad sellised asjad alati natuke rohkem aega. Sama selle uisutamisega. Uisk on viltu all, põlved vajuvad sisse, püksid on kukkumisest lumised, põsed külmast punased, aga ta ei anna alla. See mulle meeldib, see visadus. Pärast esimest korda ma arvasin, et läheb nagu tavaliselt suu tõmbab viltu ja enam ei taha  ja mina ütlen, et proovime ikka ja tema hakkab mossitama ja mina hakkan tänitama.....Aga ta tahtis veel minna. Kahju ainult, et see talv saab enne otsa kui meiesugused sõitma hakkavad. 

Aga igaühel on omad tugevused. Enne uisutamist käisime raamatukogus. Üks naine meie seljataga tegi suured silmad plika raamatu hunnikut silmitsedes ja avaldas arvamust, et tema poiss ei loeks kahe aastaga ka seda kogust läbi. Ma avaldasin vastu, et minu tüdrukul ei lähe kaht nädalatki. Ja päriselt ei lähe ka. K säras ja oli silmnähtavalt kõrvust tõstetud. Kiitus teeb head. 

Kassu lubas esmaspäeval jalkatrenni minna. Ei käinud. Teisipäeval lubas jälle.