Ma eile imestasin ennast peaaegu kummuli. Et teooria töötab praktikas. Issand kui valesti ma olen kõike teinud. Esimesed 5a olid lihtsamad, siis ei olnud niipalju põhjust, aga viimased 4 oleksid võinud küll valutumad olla.

Eile õhtune plaan - käime kiirelt kolapoes, siis jalutame kerge pool tunnikest ja siis toidupoodi.

Kolapoes oli liiga palju autosid, järelkärudega, treileritega, suuremaid, väiksemaid, tuletõrje, kiirabi, politsei, maastureid, tsikkleid. No on natuke liiga palju tahta, et Kassu neid kõiki endale ei tahaks ja lepiks vaikselt selle maailma ja vanemate julmusega, et kõiki asju poest ei saa koju vedada ja igakord ei ole mõistlik osta mänguasju, mida kodus on niipalju, et koguaeg peab kaste, kuhu neid panna,  juurde ostma.

Peale läbirääkimisi lõppes ikka suure nutuga. Ja kes viitsib nuttes jalutada. Või jalutada ca 20kg väänlevat sülti kuidagi süles hoides. Jama värk. 

Lõpuks point. Selle asemel,  et täiega ärrituda. Selle asemel, et  käratada, selle asemel et kõik kokku pakkida ja koju tagasi. Selle asemel, et ähvardada lubatud jäätisest ilma jäämist, selle asemel, et ähvardada....ükskõik millega, et ta ainult lõpetaks selle üüürgamise. Täiesti meelega kasutasin raamatutarkust.

Mina:"Kassu, seal poes oli nii palju vägevaid autosid onju, sa oleksid tahtnud neid kõiki endale" (vahel aitab, kui keegi lihtsalt mõistab sinu tundeid)

Kassu:"äää, jaaaaa"

Mina:"Sa vist ei mahuks siis enam oma tuppa üldse ära"

Kassu"ikkkaaa tahaaan"

Mina:"Kui me igapäev uusi autosid ostame, sis saab raha otsa ja me ei saa isegi enam süüa osta"

Kassu:"Aga ma tahan!!"
(vale taktika, teda vist väga ei häiriks toatäis autosid ja raha on liiga abstraktne mõiste)

Mina:"Tead mul on ka vahel nii, et tahaks kõiki asju.....(pingeline mõttepaus). Ma tahaks vahel kõik jäätised poest korvi panna ja ära süüa (päriselt, ma ei valeta)"

Kassu(enam ei üürga, on natukene üllatunud)

Mina:"Aga nii vist ei saa, miks sa arvad, et ei saa"

Kassu:"Need ei mahu sulle kõhtu"

Mina:"Äkki ma lähen siis lõhki"

Kassu:"Eiiiiii, ära mine" ja natuke naerab

Mina:"Ma vist siis ei osta kõiki jäätiseid, äkki ainult ühe"

Kassu "jaa, mulle ka, ja Karolinile"

Ja autod on läinud meelest. 

Kassu:"Ma ei viitsi kõndida, mul on jalad väsinud, mul jalad valutavad....."

Selle asemel, et "tõuse püsti, ära vingu, no jää siis siia, meie lähme edasi...."

Mina:"Mul ka, kassu, võta mind sülle"

Kassu:"Ei, sa oled raske"

Mina:"Ei ole, proovi"

Kassu:"Ma ei jõua"

Mina:"Aga mina tahan"

Ja nii 100x kuni ta lõpuks taipas ja jälle naeris.

Lisaks raamatutarkusele aitavad kaasa ka vilkuvad helkurid. Et kui jooksed, siis tuld lendab. Ja nii on päris lõbus joosta. Või väike laulujupp. Või kui ise oled nii positiivne ja keksid ja lapsed ei suuda lihtsalt vastu panna ja nad annavad alla. Lõpetavad vingumise ja mossitamise ja keksivad kaasa. 

No jälle on täpselt sama, nii nagu ise oled, nii on. Ma olen niipalju kordi selle ise kõik tuksi keeranud, sest minul on ju raske, mina olen kõige suurem kannataja, te peate mind lohutama. Aga see ei ole kunagi nii töötanud. Teistpidi töötab, sajaga. Jah ma võin olla selline, isegi kui ma pean selleks pingutama ja natuke teesklema. Sest ega see hädaorus päris olemine pole ka tore