Me käisime teatris ja veel pealinnas. Natuke ülevõlli ja natuke ikka päris ka. Kõige suurem kunst on oskus õigel ajal lõpetada. Üks nali veel samasse auku ja oleks juba palju olnud.

Meie minek kuskile on alati komplitseeritud. Vanemate õnnetunne pidi kasvama hüppeliselt kui laps(ed) saavad 5aastaseks. See on vist siis see, et mingisugused asjad ei löö enam plaane rivist välja. Aga kui ka 8aastasel on 39 palavik, siis see natuke teeb asja komplitseerituks. Aga õnneks läks üle ja õnneks oli meil super lapsehoidja ja kõik sujus jälle tegelikult nii hästi. Ainult mina, ei saa lastud ega oldud. Ja see 5a piir ei ole ka vale, sest kui oleks olnud vastupidi ja Kassu oleks eelmine õhtu siruli olnud, siis poleks ka super lapsehoidja aidanud.

Aga mis mulle meeldib hoopis. Mulle meeldib Tallinnas käia, mulle meeldib jalutada läbi linna, mulle meeldib statoka burks, sest see on ainus kord kui seda saab lubada (sest on öö ja võib). Peaaegu sai. Natuke liiga vähe, aga see on ka õppetund, õpi tundma rõõmu vähemast. Aga puhveti burks oli ikka tujurikkuja, mis asi see oli? Kapsasupp vettinud saia vahel. Hakka või nutma. Millal tuleb jälle õigus burksi süüa? Täpselt nii kultuurne olengi, teatri kohta üks lause, burksi vingumist terve lõik.