Paukherned ja säraküünlad ja piu ja pau. Ma ei näinudki midagi taevas, äkki ei olnudki saluuti? Aga oluline on emotsioon ja  sära silmis ja see oli maalähedal.

Tagasi vaadates ju oli super, päriselt. Meil (mitte mul) on suurepärased sõbrad, on tore. On ju. Aga ma ei suuda võtta aeg maha. 1. jaanuar ongi selleks, et lihtsalt olla. Et ei pea mitte midagi. Aga mind ajab hulluks. See laua ja liua ääres mölutamine, mul on tunne, et tahaks joosta. Ja surun  alla, et võta vabalt. Et ei pea, jooksma, ei pea midagi tegema, istu selle laua ääres ja isegi sööma ei pea. Aga see kuradi kell, mitte midagi pole ju. Ah.

Head sõbrad, null telesaadet, miljon head sööki, jooki (mulle meeldis absint!). Hommikune külakuhi, lapsed kaisus, kuum saun ja tradistioonilised külaringid. Kohupiima kook ja kohvi koorega,  torres ja   vene disko, ikka ja alati. Tervitused kummalegi poolele. Rämpstoitu ja veel natukene külaringi. Sest kui ise ei lähe, siis keegi ei tule, sest vanadus ju pressib ka peale. Ja ei tahaks seda pidu lõpetada, aga pole midagi paremat, et see lõpuks läbi saab ja sai. Alustada hommikuid jälle nii, et on kohustused ja on vaja teha. Unegraafik on peapeal. Õnneks kõik saab korda.

Oleks see kellegi teise elu, ma oleks kade. Kade nagu ikka. Aga  sinult  teoorias. Miks, miks see praktika lonkab kahte jalga?


Tegin vea. Kuskil sellel külaringil võtsin kätte paberajalehe ja sirvisin ja jäin pidama aastahoroskoobil. Netist ma seda ei loeks. Sest ma peaksin seda klikkima ja mind see ei huvita ja ma poleks seda mitte kunagi vabatahtlikult teinud.  Täielikku s**** lubas mulle. Töötust, konflikte, suhtekriise. Kuidas sa lähed uude aastasse sellise teadmisega. Olgugi, et ei usu ja ma tean, et keegi neid kuskil lampi põlveotsas kirjutab....aga see ongi ju nii, et mida sa usud, see suunab su mõtteid ja kallutab su tegusid ja siis need asjad lõpuks juhtuvad. Nii ma olen arvanud, aga nii ei ole läinud. Heade asjadega. Sita saan ikka kaela ma arvan. Tänks õhtu või päeva või lõuna leht. Võta jah, see lootus ka veel ära.