Laupäev, juuni 02, 2018

Terve kuu on üks postitus pooleli. Ise ka ei tea mida öelda tahaks. Et on hästi? Kas nii võib, päriselt?

Mai sai läbi. äkki siis ikka võib. 

Kiidaks ilma,  ennast, meest ja lapsi.

 Et statoka kohvi pärast ei pea süümekaid tundma. Sest ma ka võin. Sest ma olen selle välja teeninud. Et on hea tunne. Mul on muidugi head madalad nõudmised ka, piimavaht papptopsis. Maslow püramiidi alumine tase, endiselt.

On soe, ei ütle, et liiga, sest seda pole nii kaua olnud. Nii hea on hoopis. Ja nagu kõige heaga, hirm on, et otsa ta saab. Aga ma muudan enda mõtlemist iga päev. Et ei kardaks, vaid naudiks kuniks on. Kõigega.

Ja söön ja joon kui tahan ja mida tahan ja vahepeal lööb laine üle pea kokku ja õhtul on selline tunne, et ei taha enam mitte kunagi mitte midagi teha ja ma ei kujuta ette, kes need asjad kõik ära teeb aga hommik jälle äratab ja uni kosutab ja käik läheb sisse. 


Kommentaare ei ole: