"Omg, meil tulevad nii lahedad jaanid". Nii Karolin ütles, kui ma loetlesin üles kes meile kõik tulevad.

Sellised ootused teevad natuke ettevaatlikuks alati.  Aga päriselt olid ka, kuigi ikka on natukene äikeseohtu, sest neid müristamisi ja laussadu on ju nii mõnigi kord olnud, eriti jaanipäeviti. Mõnikord on ettevaatlikus ka suurem kui asi päriselt on. Kuskil vist sadas natuke ka, aga mina jäin kuivaks, südametunnistus ehk veidi annab tunda, aga selline ma olen, ma ei oska teeselda, peaks õppima. Igaks juhuks ääremärkus, et päris ilm oli ka okei kui nüüd mitte inimestest vaid loodusest rääkida.

Aga õppetunde ju teisigi. Kaotada tuleb osata, osaleda tuleb tahta, enda üle naerda tuleb osata. Puude vahel pimesikku ei tasuks mängida, suurus pole oluline, väledus, visadus meeskonnaliikmete arv on  ehk jalgpall suured versus lapsed andis nii palju üllatavaid momente. Ja niipalju naernud ma ei ole tükil ajal.

Hoov oli inimesi täis. Lapsi ja mitte enam niiväga lapsi ja suuri ja väikeseid ja noori ja vanu, oodatuid ja ootamatuid.

Ja kui kitarri ei ole, siis kitarr tuleb tuua, ükskõik kuidas ja hoolimata kellast. Lihtsalt see fakt juba oli äge, et ei ole nii, et ah mis nüüd hakata jamama. Sest mõnikord peab olema ka hommikuse tossava lõkke ümber natuke laulujörinat. Lihtsalt peab.

PS Järgmiseks aastaks- keegi ei söö sealiha.