Ma olen niipalju puhanud, et lausa piinlik on. Käisin kaks päeva järjest ehituspoes (mitmes ja bauhofist sain jälle kaapida, nagu alati. Ma vannun, ma ei osta sealt poest enam mitte kunagi mitte midagi, aga zen ja flow ja las minna). Aga seal teises, seal kus ma 2 päeva järjest olin sunnitud käima - mul hakkas häbi, sest see naine oli teist päeva järjest tööl. Ja mina ei ole, juba terve nädala. Ja enne seda ka, terve nädal. Luuslank ja värk, üks töökoht on ikka ülilihtne. Kaks on challenge ja kolm, on hullumaja, aga ma ei saa mitte millestki loobuda. Mul on tühi meil ees juba 4 päeva, äriregister on lahti samakaua, jah/ei, ma ei tea.

Kuidas ma rattale tagasi ronin, ma ei tea. Tahaks juba küll, tegutseda. Ma võtan seda kui õppetundi jälle. Puhkama peab ka, päriselt puhkama, kõigest.
Ja veel õppetund - kui sa tead, et õues saab ujuda, siis võta oma trikoo kaasa.

Lapsed on tublid. Jonnivad, kaklevad, vinguvad aga on nii tublid. Juba on suured, juba saavad aru ja jaksavad ja nii tore on. Kui ise oled õiges hääles.

3 päeva on veel, siis peab olema kõik uus ja parem ja effektiivsem ja.....aga praegu, lasolla ja las minna.