Pühapäev, september 02, 2018

Viimasel ajal on show olnud päris hea, olen nautinud teiste etendusi, vaadanud kõrvalt ja elanud kaasa, täiega ja südamest. Õigel ajal, sest enda näidendis on ajad sellised, et tuleb leppida, oli aega settida ja juurelda ja ma saan mõistusega aru ja ma isegi ei taha seda enam, päris ausalt, aga hea oleks ju olnud, et õudne lõpp peale pikka õudust oleks olnud minu valik, mitte paratamatus. Ja see on ometi ehk viimane kord, mil trükimusta sellele kulutama peab, see on vabadus. Ma pean tähelepanu lõpuks mujale suunama, selleks ma selle valiku ju tegingi, selle, mis oli minu valik ja otsus.

Aga ma istun hel-prg lennukis ja mul on suu shokolaadi täis ja raamat pooleli. Jättes kõrvale, et ehk võiks jaapani turistide asemel mu kõrval olla kaks heledapäist last ja habemega eesti mees, ja kohvris päikesekreem ja bikiinid...siis on tegelikult ka päris hästi, küll jõuab nii ja naa. Üks läheb homme kooli ja teine üle 2 kuu aja lasteaeda ja nii see elu läheb edasi. Ma ei jaksaks enam õnnetu olla jääb siis ainult üks valik.

Kommentaare ei ole: