Majast ei kirjuta, pole midagi kirjutada. Hoolimata paarist mõrast kipslaes ja praost põrandas, püsib endiselt.
Kirjutan üles, et lihtsalt meedle jääks. Tahaks mäletada seda muinasjutulist talve, mis väljas valitseb, seda põlvini lund ja igapäevast sadu. Seda väsimust, mis tekib peale suusatamist või puude lõhkumist ja seda kuuma sauna, mis sellele järgneb. Seda tüdimust, mis tekib, kui pead kooli jaoks vihtuma projekti kirjutada, mida keegi kunagi ei loe või lugema teooriat, mis pähe ei jää. Seda, kuidas ma öösiti tundide kaupa unetult üleval passin, tahaks pigem unustada. Aga hommikud on selle eest ilusad. Mõnus on ärgata sellepeale, et keegi topib oma väikesed sõrmed sulle ninna-kõrva-suhu või kontrollib niisama, kas need juuksed ikka on kõvasti pea küljes kinni. Ei ole. Aga see naeratus vabandab kõik välja. Mäletada tahaks veel seda, kuidas Karolin nüüd ise sülle poeb ja käed ümber kaela paneb.
Viimasest kirjutamise korrast on liiga palju möödas, et hakata välja tooma üksikuid toimunud sündmusi. Ma tahan lihtsalt mäletada seda, et viimasel ajal leian end tihti mõttelt - kõik on hästi, elu on ilus ja ma olen nii rahul .
Aga tegelikult pidin ma õppima hakkama, kuidas ma küll siia heietama sattusin???
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar