Ma arvestan enam-vähem kõik täpselt välja.  Aja, kulu, kasu, tasu, väärtuse. Palju päevi tuleb "raisata", aga noh, ma elu eest püüan olla sellel vabalt võtmise ja süü mitte tundmise lainel.  Sest ükskorda sada mul juba on katus ära sõitnud ja tuleb tõdeda, et katusega koos on elu ikka parem, kuidagi vähem sajab vihma sisse ja nii.  Kuigi, raisk, laseb ikka läbi, aeg-ajalt.

Selle aja peale võiks juba olla see miski olemas, midagi natukene rohkemat kui see teadmine. Tunnen enda pealt, näen teiste pealt, et elada kaasa,  avaldada siirast kiitust, tagamõtteta,  tunda rõõmu saab ainut siis kui sul on midagi ka hästi. Mitte paremini, mitte täpselt sama asi, aga midagigi, natukenegi. Mingi oma asi, mille peale saab natukene rinda kummi ajada ja  mille najal seda pead püsti hoida. Enesekindlus paistab välja, ebakindlus samuti.

Tagasi selle arvestamise juurde. Liiga palju mõtlemine pole ka hea. Aga ma jäin peaaegu nulli või kergelt miinusesse. Sest ma ei ostnud kleiti. Ma isegi enam ei vaadanud selliste silmadega ringi, sest ma ei saanud seda enam endale lubada, sest ma pidin selle summa jälle oma lolluse pärast tagasi teenima. Noh, et jääda nulli.  Kuigi ma nii tahtsin, sest mul oli ometi põhjus, isegi mitu, vabandus, isegi mitu ja kuna see on selline kord kolme aasta jooksul võimalus, siis ma ei suutnud valida. Sest valida sai ainult ühe. Kolme aasta peale. Ah, tegelikult see pole üldse oluline, üldse.

Ja ma olen kõiki ära tüüdanud. Kõiki. Tüüdanud ja kurnanud. Ennast ka.

Kurat, kus on emotsioon. Miks seda ometi ei tule, mittemillestki. Ainult üks sundmõte. Või mitu. Aga kui prooviks nii(nagu juba poleks eks), et lihtsalt teeskleks või  kuidas see tundub.  Vaimustuks ja rõõmustaks ja otsiks seda head. Vaataks endale peeglist otsa ja ei kordaks vv vaid hoopis ilus ja hea.  Sada korda proovitud, sada korda läbikukkunud.