Kui ma hommikul ärkasin, siis vaatasin, et äkki see oli seda ikka väärt. Või vähemalt as good as it gets. Minu õudusunenägu number kaks. Keset päist päeva mitu tundi pikutada. Ma kunagi ei viitsi. Sellepärast ma ei käigi, et ma ei viitsi. Minna ja olla seal. Pikali. Sest samal ajal saaks ju hoopis kükke teha. Ja esteetika vs saun, ujumine ja vihmas jooksmine...pole eriline dilemma.
Aga mitu tundi pikutamist on millekski ka hea. Pool sellest ajast ma mõtlesin pingsalt kvaliteet aja üle. Teine pool üritasin mitte magama jääda ja norsata. Aga. Kassuga on lihtne. Tema mängud on lihtsad. Ja mulle meeldib rongi teed teha ja Kassule meeldib minu otsas turnida ja sellega on meil kõik korras. Karolinile ei meeldi rongi teed teha ja mulle enam ei meeldi kui ta mu otsas turnib. Aga ta tahab. Tegelikult küll mitte, ta tahab lihtsalt tähelepanu ja ei oska seda muud moodi küsida. Ja ma ei oska anda ka mulle tundub. Karoliniga me ei saa mängida normaalseid mänge(laua, kaardi), sest Kassul on oma ettekujutus alati sellest, kuidas miski peaks käima ja teda ümberveenda on raske. Ja kulutab närve. Ja aega. Lihtsam on öelda, et ärme tee. Ja siis me ei teegi eriti. Midagi, koos. Eriti just tubast. Õnneks pole õhtud eriti tubased ka siis kui veidi tibab. Ja asjad loksuvad enamasti ise paika.
Käisin jooksmas, tegin oma tiiru ära ja siis tegime väikese tiiru koos - mina, plikatirts ja lombakas koer. Ma ei tahtnud alguses, ei tahtnud sundida, sest mälu järgi pole midagi hullemat kui keegi sunnib sind jooksma. Kui sa ei jõua ja kui sa ei taha, siis on see vastik. Vastik ja tüütu. Aga plika lidus nagu noor sälg - 1.3km ja polnud asigi. Tahtis teinekord veel tulla. Ise tahtis. Koer ähkis rohkem. Koer on vormist väljas. Koerale peab andma nüüd võimalust, sest käpp kannatab küll ja tahe, see on tal alati olemas, keha peab lihtsalt järgi tulema.
Kell on 9, õhtul. Tee on läbitud ja vesi ootab. Äkki on ikka täitsa mõnus olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar