Ja Kassu sai 10. Ma kutsun teda igal võimalikul juhul beebiks, sest varsti enam ju ei saa.  Päevad (ja ööd) on täis nuttu ja naeru, aga kõik on suurepärane. Lihtsalt suurepärane, sest see beebi on suurepärane. Ma ei hakka mainima, et ta hammustab mind, ei lase mul midagi teha, ei lase mul öösel magada, ei lase mul kuskile minna, aga ta on lihtsalt suurepärane ja ma tahaks, et aeg peatuks ja kõik jääkski nii. No tulevad uued rõõmud, ma tean, aga kunagi pole ta enam nii pisikene kui täna.

Laud on uus. Ilus.

Kook oli paleo. Polnud halb. Otsa sai kiirelt. Aga peab veel harjutama. Pannukad on suuremad hitid olnud. Eriti mulle meeldib, kui ma teen midagi, mis on üdini tervislik ja plikatirts sööb, kiidab ja küsib juurde. Täielik võit.

Õhus on kevadet. Kui uudiseid ei loe, tõmbab rinna rõõmsaks. Aga ma ikka loen ja kuulen, kahjuks. Aga endiselt üritan ignoreerida.  Ühtlasi on juba tohutu mure, kas keegi lisaks ööpäeva tunde juurde? Ma jõuan praegugi ainult vaevu-vaevu kõigega valmis, kuhu pressida nüüd veel see õues olemise aeg, õues puhkamise aeg, õues töötamise aeg?

Mul on lõuatõmbe challange...aga mul ei ole aega selleks. Sest kui mul ei ole just trennipäev, siis on trennijärgne päev(siis peaks taastuma) või siis on puu lõhkumise päev, järgne päev ja siis on jälle trennipäev, mida tegelikult on ainult 2x nädalas, aga kuidagi on jälle see päev käes. Või siis on päev, kus ma öösel magasin...no ütleme, et väga väga vähe ja see ei ole ka lõuatõmbe päev.

Väljas saab rattaga sõita. Natuke veel ja ma saan juba Kassukese kah tooli pista ja ringi vurada. Ja kust see aeg siis võetakse?