Ma isegi ei tea miks see mind nii väga üllatab. Või tegelikult ikka tean. Sest, ma suudan leppida väga hästi sellega, et kõigil on suud ja kõrvad peas ja me ju teame, et kõigil on head ja vead,  sabad ja sarved, tiivad ja küünised. Aga. Ma püüan alati tagarääkides öelda nii, et ette rääkides ei kaotaks sõpra. Sest ma tegelikult ju ei taha.  Aga.  Võib öelda seda mida ma olen öelnud . Võib. Kuigi alati ei pea. Aga selle tagajärgedega ma pean leppima, sest ise ju ütlesin.  Aga valetada....pole  ilus.

Krt, kas me sellist seebikat tahtsimegi või? Aga. I never fail, either I win or I learn.

Asjaga täiesti mitte seotud pilt. Aga seda ei saa panemata ka jätta.