Ma unustasin ära, et rebane kurask on kaval loom. Et kui alt ei saa, siis proovib pealt. Süüdistada saan ainult ennast, sest ma teadsin. Teadsin, et see kummivõrk ei pea looma, teadsin, et loom oskab ronida püstloodis. Teadisn, et loom on visa. Aga lootsin, et ei juhtu.  Väike meg või peg, mustlane, kaks kirjut kukke, vana hea pruun muneja ja kaunis lumepall. Läind nagu poleks olnudki.

Ma ei loe uudiseid, ei taha. Aga ikka kuidagi kuulen. Ja ma jälle tean. Tean et kummivõrk ei pea looma ja et loom on visa. Aga siiski loodan. Et ei juhtu.  Ma võiks ju ignoreerida, olla julge, olla ükskõikne,  aga mulle vaatavad otsa kaks paari siniseid silmi. Minu vastutus. Nii ilusad ja head. Aga mina.... olen nõrk ja naiivne.