Tõusen mina täna, esimesena. Vaatan, ohhoo, puhas boonus ju. Aga see pole üldse eesmärk.  Täna ongi see päev. Sest see pole kunagi nii kerge olnud (vähemalt 15a mitte).  Läbi hommikuse kastemärja sammun õue kase alla, öösärgis. Sirutan käed, haaran roostes raudtorust. Süda peksab rinnus nagu tuhanded silmapaarid jälgiks mind. Aga olen ainult mina. Ja roostes toru. Ja ma teen selle ära. See oli eesmärk.  Siit edasi pole enam midagi -  5x, pull-up, 10x, 1x üks laps kummagi jala küljes rippumas, misiganes aga kunagi enam ei ole see üle roostes toru vaatamine  nii magus kui täna :)

Kassu on viimasel ajal halastama hakanud. Viieni enamasti, erilistel pidupäevadel jääb see 5-6 jauring ära. Nagu nt täna. Minu sisemine kell ei ole ainult veel sellise luksusega harjunud. Aga kuna ma olen hetkel puhkusel, siis on mul sellest täiesti ükskõik. Lisaks on loodus kavalam kui inimene ja hoolisteb selle eest, et ma saaksin puhkuse ka sellest tööst, mille jaoks ma päris töölt puhkuse võtsin. Ikaldus, põud, röövlinnud.

Kassu viimaseaja teema on kallistamine. Tuleb paneb pea õlale ja käed ümber kaela. Palju parem kui hammustamine. Ja juttu on juurde tulnud, aru küll ei saa, aga vadistab hoolega. Ja sööb. Ise. Väga näljane ja natuke väsinud Kassu muidugi rohkem röögib, vehib kätega nii, et pudrumöll ja lusikas lendavad põrandale, sest närv läheb nii mustaks kui see söök sinna lusika peale ei lähe.

Karolini viimaseaja teema on tublidus. Ja kallistamine niikuinii ka. Aga tublidus. Aitas kurke istutada ja oli täitsa töömehe eest väljas. Kasta aitas. Rohimisega on nii ja naa, aga eks see ongi üks paras tüütus. Eile tegime lavashirulle ja ta täitsa aitas. Enam ei ole nii, et "aitamine" päädib sellega, et pärast läheb topelt aeg  koristamisele.

Terve tund on möödas ja kõik ikka magavad. No ma lasen siis edasi

Täna on selline päev, et vaataks nagu edasi ja tagasi. Mis mul on ja mida mul pole. Säravat karjääri, aktsiaportfelli, lõpetatud magistrit, oma ettevõtet, tulevikuvisiooni. Aga. Suurepärased lapsed, abikaasa,  perekond, sugukond, väga paindlik ja enam-vähem okei töökoht, maja, päike ja heinamaa, puhkus, enesekindlus, meelerahu, lõpuks ometi tunne, et ma ei pea tõestama midagi, kellegile. Et võin lihtsalt olla, mitte teenida igapäev medalit rinda.   Ja ma jõuan lõuga tõmmata.  Ja täna saab pidu. Pidu, mida ükskord ometi ei pidanud tulema. Aga ikka tuleb. Sest Kassu ju halastab. Ja peod on toredad. Äkki mul läheb veel nii hästi, et saab päris peole ka, üle mitme-setme aasta.

Aa ja meil on kanad. Uued. Eriti nunnud. Mustad, pruunid, üks valge, tutiga, tutita, karvaste jalgadega, suuremad, väiksemad. Aga võib-olla tuleb sellest kõigest üks suur kukesupp.  Oh, pilti peaks tegema.

Karolin tegi mulle sünnipäevaks käevõru. Ise. Issand kui ilus.