Ma ei saa aru,  mis siis nüüd juhtus. Ma ei taha midagi teha, liigutused on aeglased, mõte on uimane, tahaks ainult süüa ja keras olla ja selle vastu võitlemine kurnab jälle vaimu. Mis kurat see veel on? Ma saan veel aru kui mulle oleks lõunamaa päike nii hinge läinud, et igatseksin nüüd selle järele, aga mulle ei meeldi kuldsest sügisest tegelikult midagi rohkem. Ma peaksin praegu värvikirevas lehesajus tantsu vihtuma. Aga ma ei taha. Miskipärast. Ehk ma olen lihtsalt nii nõrk, et paar tundi maatööd väsitab kohe nii ära. Hea selle juures oleks see, et see järelikult läheb varsti üle, halb külg on muidugi see, et hoolimata oma pingutustest, olen siiski nõrk. Ja milleks siis ometi kõik SEE?

Süüa ja magada ja süüa.