Karolin. Heade asjadega harjub ära. Muutuvad enesest mõistetavaks ja enam ei üllata. Ma olen pidevalt enda tühitse asjadega nii ametis, et ei märkagi enam. Või märkan ainult siis kui on mingi kõrvalekalle, et muidu nii tubli ja kuidas nüüd siis nii.  Aga õnneks teised, võõrad, kellel on võrdlusmoment, märkavad. Ja tuletavad mulle ka meelde. Ja ma püüan mitte harjuda ja rohkem üllatuda. Sest ta on ju ometi seda väärt.


Kassu. Masuurikas. Jonnijuurikas. Tahaks öelda nii palju. Aga välja tuleb
"kann" (kana)
ääheleääuuu(tähelepanu, valmisolla läks)
tsss(tasa)
muu(ammuu ehk lehm)

ja tavapärased mämm-mämm, prõnn-prõnn, oi-oi, auh-auh ja läbilõikaval toonil "õõõõõõhhhhhh" või "eeeehhhh"  kõige muu kohta, mida vaja on. Aga natuke juba tuleb.

Mina. Purk on täis. Kõige suurem  kivi  on paigas, ülejäänu on täis liiva.  Pealtvaataja. Kuulaja. Tarbija. Orav rattas oma tühja tähjaga. Isegi suurem asi unistaja vist pole. Loojad, tegijad, saavutajad, need on need teised