Jõulutunne - lumevaibas, kingipakis, piparkoogilõhnas, verivorstis. Vale. Hoopis vabadusetunne, et on aega. Et maja on naeru ja lärmi täis. Ootusärevus, et näha neid säravaid silmi. Sest päkapikk on kuulanud, otsinud, vaaginud ja leidnud, just need õiged. Naeratus ei mahu näole, pressib heldimusepisarana välja. Lapsena sa arvad, et see on see asi, see kingitus, aga nüüd sa tead, et see on see emotsioon, see ilme.

Uusaasta lubadused. See aasta on teistmoodi. Traditsiooniline  lubadus jääb ära. Sest seekord ma olen sellest pagana suhkru nõiaringist väljas, olen väljas ja hinge kinni hoides üritan välja jääda. Et ei imetaks sinna tagasi. Seekord ei taha kergemaks. Tahan targemaks, tugevamaks, paremaks, õnnelikumaks, edukamaks.  Sellega on ainult  see halb asi, et kergemaks on oluliselt lihtsam eesmärk kui need teised. Alati on olnud kergemaks ja muuks ei jää aega. Sest see võtab kogu ressursi ja tähelepanu. Kergemaks on vana tallatud riskivaba rada.  Aga ma alustan, äkki kui ma lihtsalt alustan, siis see juhtub ka. Äkki kui ma lihtsalt alustan, siis see veereb edasi. Äkki ma lihtsalt pean alustama ja ülejäänu tuleb. Lihtsalt tuleb.

Aga hoiame nüüd oma karvamütsidest kinni, ega tali taeva jää!