Ma kirjutasin vahepeal drafti. Sellest kuidas eelkolliealisest on saanud täisteismeline ja millega me selle karistuse oleme ära teeninud. Eks ma teadsin millega. See neetud suvi. Laps ei pea lihtsalt vastu sellele. Aga. Ükspäev päike tõusis ja kõik oli jälle suurepärane. Ma ei tea mis juhtus. "Kuhu kartulipang jäi, ma lähen toon ära". "Ärge hüpake nii kõvasti, muidu Kassu kukub." "Kas ma tahveka asemel Kevadet võin vaadata?". Ma reaalselt tahtsin kraadida teda. Tegelikult ma tean küll mis juhtus. Väikesed asjad juhtusid. Sügis tuli. Une ja muud jutud.  Ja kui 6-aastane sulle vastu paugub su oma väljenditega, siis niiväga kui sa ka ei tahaks seda eitada - muutma peab ennast kõigepealt.

Korraks hakkas juba hirmus, aga see ongi vaade tulevikku. Äkki prooviks teha nii, et see tulevik poleks nii õudne. Et kallistaks rohkem ja viriseks vähem. Lämmataks igasuguse jonni lihtsalt ülevoolava armastusega. Nii, et nad ei saa arugi mis juhtus. Plaan.


Aga üldiselt on tore. Mul oli sellest suvest, viimase võtmisest ja medali teenimisest siiber. Mis siis, et oli lõbus. Saaks peedid-kaalid veel põllult hoidlasse tõmbaks joone alla. Või mis alla, vahele kuskile. Tahaks sooja kõrvitsasuppi ja küünlaid põletada. Aga neetud vananaiste suvi on. Sügab siis ratast ja niidab muru ja võtab viimast.


Ma ostsin endale uued hantlid, päris kole vaadata kohe :)