Veereb päris hästi see eluke. Tasakaalus nii rutiin, spontaansus, asjalikud tegevused vaheldumas lõbusatega, passiivsed aktiivsetega, töö ja vile koos. Kui kärbsed massiliselt mu akendele ei situks ja suurepäraste tegevuste hulka kuuluks ka pisike jõnglastevaba pillerkaar väljaspool kaitsvaid koduseinu, siis....siis ma ei teagi kohe mille kallal viriseda. Tahtsingi kirjutada sellepärast. Lihtsalt. Et mitte viriseda.

Kassul  aga seevastu on põhjust virisemiseks küll. Sest tema tahab mingeid asju, millest keegi ei saa aru. Sest keegi ei tea mida "õõõõõõh" tähendab. Niipalju ma mõistan, et igasugu erinevaid asju tähendab. Enamasti selliseid, mis pisikeste näppude vahelt kildudeks purunevad, mis suhu rännata ei tohiks, mis rohke süljega kokku puutudes lakkavad funktsioneerimast, mis teevad nendele pisikestele näppudele haiget või asju, mille kadumine halvendaks oluliselt meie elukvaliteeti.

Aga selle eest oskab ta söögilaual stepp-tantsu vihtuda