Ma tunnen, et olen lõhenenenud isiksus. Või mis mina, asi ei ole alati minus. st kunagi ei ole minus. Kassu on siin lõhenenud parajalt.Kohati ma tunnen, et ma hullun, sest kui palju vingumist üks inimene ikka taluda suudab, teisalt ma heldin nii nagu üks inimene üldse kunagi heldida suudab. Aga nii see praegu on. Ja las ta jumalaeest olla.  Mul ei ole vallalise, lastetu, teismelise rõõme. Ei ole. Mul on tite, 2-lapse, abikaasa rõõmud. Ja minu. Rõõmud. Ma ei saa minna kell 6 sinna kus ma tahan. Aga  mul on terve maailm.  Kõik on suhteline, kõik. .