Kassu peaks minema lasteaeda. Mul on sandaalid ostetud. Nimi on kirjas, koosolek on tuleams ja siis ma pean ütlema, millal ta tuleb. Läheb. Aga ma ei taha. Ma ei taha, et ta haigeks jääb ja uuesti haigeks jääb enne kui üldse terveks saab, ma ei taha, et ta oleks kurb, sest ta on jäetud sinna võõrasse kohta, kus ümberringi on lärm ja ega keegi tegelikult ei vaata talle otsa ja ei kuula, mida ta öelda tahab. Sest neil pole aega selleks. Ja Kassu läheb närvi, sest ta ei suuda ennast arusaadavaks teha, sest nemad ju ei tea. Nemad ei tea, mida tähendab "paa hee", "mii kaa", "ette uuua", "papu nuft".


Ja jah, ma tean, kuidas kõik teised küül ja kuidas vanasti veel ja kõike muud.