Nüüd tuleb nii nagu tuleb, ei mõtle järele, ei loe üle. Nii nagu tuleb.

Ma ei tea. Ma tõesti ei tea. Sest vahest on nii ja vahest on naa. Ja mul ei ole do or die olukord. Mul on võimalused. 24h. Õhtud, hommikud, nädalavahetused. Ema. Karolin. Ma ei saa selle arvelt rohkem tööd teha kui ta on haige, kui me öösel ei maga, sest ta köhib ja ma pean kuulama, et ega ta oma tati ssisse lämbuma ei hakka ja millal oleks õige aeg kiirabisse helistada, sest kas ta lihtsalt köhib või on kõriturse. Ma ei tea.

Raske on keskenduda kui peab ühe käega autot lükkama või silmaga tantsu vaatama. Samas. Kaks päeva on mänginud uue treilaga. Treila maksis 6 eurot. Ja läks kohe katki. Ja see ajas Kassut närvi. Aga. Mitu tundi kahe päeva peale oli tal tegevust. Ja ta ei saanud köha. Lasteaed maksab. Ka siis kui sa köhid kodus maksab. Kas lõppkokkuvõttes saab sellest kasu või kahju. Ka rahliselt. Muust rääkimata. Aga äkki talle meeldib. Äkki tal on tore. Äkki see on juba sellepärast väärt

Mis on see valem. Osakaalud - õnn, raha, aeg, tervis - minu, tema, kõigi. Ma tean, mida ma südames tahaks ja mida ma teeks kui ma oleks enesekindel ja otsusekindel ja ei hooliks seda kuidas kõik teised ja ei peaks õigustama oma eksistentsi. Aga ma ei tea kas see on õige ja kelle suhtes ja kes ja mis on kõige olulisem. Ja juhe on koos.