Ma lootsin, et need viinamarjad on hapud. Et on päris hapuks läinud ja ma tõesti ei taha neid enam, sest eelmisest korrast jäi selline mekk suhu. Siis oleks lihtne. Ei peaks enam püüdma seda unistust ja värki, sest see on selline pingeline, see püüdmine ja mitte saamine. Et oli kergendus ja kohati nagu isegi hea, et see veel nii läks. Proovimata jätmine oleks halvem olnud kindlasti. Aga kõige halvem on see. Ai kurja. Ikka  magusad on. Ja kuigi mina olen ikka mina,  siiski ehk natuke vabam, natuke selle kujuteldava moodi. Häda on nende magusatega ainult. Liiga kõrgel on, kättesaamatud. Paar tükki ainult maitsmiseks, aga kõht jääb tühjaks, hing jääb tühjaks ja isu ainult tekib.

Ei ma ei mõtle päris viinamarju ega reaalselt tühja kõhtu.

Seda viimast enam pole üldse. Katsu nii elada, et lihtsalt on puude ja sadade kilode viisi mahlaseid, suus sulavaid, magusaid, hapukaid vitamiinirohkeid õunu, pirne, ploome, vaarikaid. Liiga palju, ma ei jõua neid kõiki ära süüa, kukuvad maha ja roiskuvad ja valus on vaadata. Mul on mingi vaimne häire selle toidu ära viskamisega. Kuidagi ei raatsi. Aga ma ei tohi seda kõike endale sisse süüa, sest valus ja paha on juba. Ma olen vist reaalselt esimene inimene, kes suudab kaalus juurde võtta, sest liiga palju lillkapsast on käes. Õudne. Ebaõiglus missugune.

Hea, et mul päriselt ei ole magusaid ja hapusid viinamarju. Et teha veini. Ja siis mitte raatsida seda ära visata. No ei ole halba ilma heata.