aprill ja nali (piimazhelatiin, issand ma olin endaga nii rahul. Päris hea kild oli :))

kevad õues ja pões ja rattad alla

ja see...!!

Ühteaegu on vabastav, teisalt on hirmutav. Et üks siin iseseisvub. Läheb ja tuleb üksi. Eile bussiga linna, täna bussiga alevikust koju. Põllepaeltest lahti, mis võib kõik juhtuda kui neist kõvasti kinni ei hoia? Aga keskendume ikka heale. Päev otsa õues ratastel vs tahvel. Põsed punased ja tuju hea.  Ja milline ajakokkuhoid "taksojuhtidele".

Ja ta ujumistrennis ujub 20 ringi. Mitte otsa, ringi. Seda on palju. Mina olen uhke.


pidin olema täna kuskil mujal. Pidin saama targemaks, sillutama teed ja tegema algust. Jätkama ja saama paremaks. Aga ma ei läinud. Arvasin, et mul on kiire, liiga palju on teha ja ma ei jõua ja ma ei saa seda endale lubada. Ma ei teinud midagi erilist ja oleks jõudnud ja oleks saanud, aga ma ei läinud. Teist korda juba. Kahetsen jah, aga ignoreerin.

Anna endale aega. Nii mulle öeldi. Ja õigus ju oli. Kui on juba saba taga, siis ei saa olla nii halb. Ei julge öelda, et on hästi. Ja kahest saab kolm. Mis siis, et ajutiselt. Kolm! Ja mõni nädal on viis.

Kassule sai kevadet vist liiga palju. Otsaesine kuum ja silmad hägused. Mul oli nädal nii hästi planeeritud. Võtsin kohe pühapäeva vabaks. Kuigi näris ja kripeldas. Mõtlesin, et aega küll ju. Viimased korrad lasteaeda minnakse juba rõõmuga, ei nuttu ei "ei"-d.

Pidin tegema talvel mingeid asju. Siis kui oli aega. Mõelda ja planeerida jne. Ei teinud.