Ma iga aasta ootan seda hetke. Seda, kui tunned, et me oleme päästetud. Et pimedus on läbi,  on sopp,  külm tuul, aga on  valgus ja kui veab siis ka päike ja natukene aega veab, et töö veel ei tapa.  Õhtul kell 8 õue minna ja tunda, et veel pole öö, jah see on kevad.

Vaim tuleb valmis panna. Lühikesed ööd, pikad päevad. Hilja voodi, vara üles, rikkust ei tule aga igav ei ole. Vähem aega mõtlemiseks. Nõmedate mõtete.

Lugesin eile ühte artiklit.  Ei midagi uut. Miks ma ei muutu, see on sellepärast, et ma ise ei ole piisav motivaator, endale. Sest vahet ju pole. Aga ma ei ole üksi ja ma ei peagi olema normaalne enda pärast. Ei ole nii, et armasta kõigepealt ennast ise ja siis teised bla bla. Tegelikult on nii, et  kõigepealt on need teised väiksemad ja sellepärast, kasvõi teeseldes, pead igal hommikul endale kordama seda klisheelikku mantrat. Fake til you make it.  Artikkel oli "How to raise a confident girl". Ja kui sellest ei piisa, siis kuskil on inimesed päris probleemidega. Et võiks olla piinlik. Printsess herneteral.

Kui ma vaatan kõrvalt inimesi, neid kes mulle tundub, et saavad hakkama ja on enesekindlad, siis ükskõik millised nad on,  see polegi oluline, kas enesekindlus on põhjendatud või seisab kanajalgadel, aga neil kõigil on pea püsti. Ja seljad sirged. Kui nad astuvad sisse, siis  nad ei vaata maha. Nad vaatavad otsa ja silma.  Sellest alustuseks piisab.