Express post, ilma filtrita, otse torust nii nagu tuleb. Sest tegelikult ei ole selleks aega. Sest tegema peab midagi muud. Õnneks.

Siit lugedes võibki jääda mulje, et ongi suur D ja on tulnud, et jääda.  Õnneks ei ole. Öeldakse, et inimene on nii laisk kui tal olla lastakse. Mina ei ole laisk. mkmm, vastupidi. Diivanil istumine on mu kõige hullem õudusunenägu. Kui mul tekib 20minutiline auk päeva, sisi ma lähen närviliseks, sest ma oleks võinud selle ajaga ju midagi teha. Mitte et ma hirmus produktiivne oleks, seda nüüd ka mitte. Enamasti mitte. See on veel kõige hullem, et teed, aga kasu midagi....oh kurja, ei tahtnud sinna jõuda. Mitte täna.

 Aga ma vist olen nii masenduses kui mul olla lastakse. Kui ei lasta, siis ei ole. Kui kellelgil teisel on paha, siis mul ei saa enam olla. Siis ma ei saa enam paukuda ja haletseda ennast, siis ma pean kokku võtma ja lohutama ja peale puhuma, sest sellel teisel on äkki päriselt midagi viga. Ja eeskuju ja värk ju ka. Kas ma olen midagi maha maganud ja teismeiga on VEEL ette poole lükatud? Kahju ja õudne on korraga. Kergesti ärrituv, solvuv,  tige. Ära päri, ära käsuta.  Aga siis ma saan oldud. Inimesemoodi. Sest on vaja. Sest kõigil ei saa korraga paha olla.

*****

Kassu hakkas täna jälle nutma. Ta nutab ja jonnib palju, aga see kui ta lasteaias klammerdub nii kõvasti oma pisikeste kätega ümber mu kaela ja vaikselt nuuksub ei ja ei, ning siis kui ma ikkagi pean ära minema, sest noh, peab ja kasvatuslikust aspektist oleks kõige hullem sellel hetkel murduda ja ta kaasa rabada (ja koju teleka ette naelutada ja "tööd" tegema hakata - ma olen sellele mõelnud, iga kord aga ma tean,et see ei tööta).  See ahastav nutt, sest ta ei saa midagi teha, sest suured inimesed hoiavad teda kinni ja tema on väike ja peab leppima sellega. Peksa või rabele oma väikeste peenikeste jalgade ja kätega, midagi ei aita.  Mis sellest sai, et iga päev positiivsust, kirjuta ja mäleta head?
No tegelikult on lasteaias tore ja kõik käivad (ja käivad kauem ja rohkem kui 3x 9-15.30 nädalas), aga täna oli see lihtsalt nii kurb. Ja neetud küll, seal ei ole mitte mingeid mänguasju, isegi neid, mida ise sinna viisime, isegi neid ei ole. Ja ma ei saa talle järgi minna kell 4. Sest living that dream ja puha.
Sellega on ka nii, et tahaks, et mõte töötaks kiiremini. Miks ma ei suuda olla selline nagu ma ette kujutan, kui ma harjutan ja mõtlen. Miks see ikaldus tuleb? Kui ma ei ütle, siis on igav ja kui ma ütlen, siis issand jumal kui nõme ja lame see kõik on. Õudne. Kumb on hullem?
Aga ei anna alla, vastupidi. Rohkem ja paremini.

See nädal ongi rohkem. Kõike on rohkem. Magan rohkem, trennin rohkem ja võta näpust kaalun ka rohkem. Sest see on nüüd uus probleem. Pidavat olema.

Laupäev -

Mitte et see iseenesest oleks nii suur asi või üldse mingis plaanis oluline, aga ma kardan, et ma jään sellest tundest ilma. Just sellest täna hommikusest. Et oled rahul ja kõik on hästi. Selline loll ja natukene totakas, arusaamatu aga ikkagi väga mõnus.

Et siis on elu nagu kergem. Kerge on rõõmu tunda lihtsatest asjadest ja kerge on olla rahulik kui jonnijuurikas tuurid üles võtab ja kui preilil suu viltu kisub. Siis ma parandan nad kohe ära. Sest ma olen ise korras.