Reis lõunamaale. Lapsed on ärevil. Ootamine on ka tore. Selline natukene kõditav tunne. Kohvritega rullitakse mööda tuba ringi. Kassu vaatab lennukeid ja patrab koguaeg.  Meie ka, reis lõunamaale.


Aga mina, ma natukene pean sundima ennast elevile ja seda ootama. Manama ette selle maski. Ma tean, et ma tahan minna ja on soe ja on seltskond ja on tore. Aga mina ja mu kiiksud. Minu rutiin ja minu asjad. Segi ja segamini ja ma ei saa nii eriti. Planeerimine, mõtlemine, asjaajamine segab.  Ja päriselt ei karda minekut vaid pigem seda, mis siia jääb. Et järg kaob käest. On see võimalik.