teisipäev, aprill 11, 2017

Käisin arenguvestlusel. Ma olen käinud ainult Karolini omadel ja igakord on üks ja seesama. Mitte, et ma kurdaks, aga igavavõitu on. Ka seekord.  Ülivõrded,  tubli ja tark. Võrreldes teistega peajagu üle ja keegi ei vihja kasvule. Tasakaalukas, kaalutletud, aruka jutuga, hea analüüsivõimega, laia silmaringiga, näha, et lapsega tegeletakse(ausalt, peale Kassu tulemist sihipärane tegelemine on täiesti miinimumi peal, kahjuks, aga noh elu ja aeg). Hästi kasvatatud. Heatahtlik. Tühistest tülidest hoiab eemale, ei kraakle ja kiskle, käitub hästi. Kõike teab ja oskab, usin. Kõik aineõpetajad laovad kiituseid, null märkust, null etteheidet (kui siis ainult käekiri, aga pärilikkuse vastu ei saagi. Minul selles suhtes ootused täielikult puuduvad).  Ma kuulan, endal lai naeratus näol. Olen uhke, iga sõna on absoluutselt tõsi ja paitab kõrva, paisutab uhkusest rinda, aga tunnen, et mina pole seda üldse mitte ära teeninud.

 Aga pooled korrad kui mina teen suu lahti, et Karolinile midagi öelda, tuleb sealt, midagi stiilis - Pane telefon nüüd ära. Mida sa näpid seda telefoni jälle. Äkki puhkaks silma korraks. Äkki aitab juba. Pane see telefon ära. PANE ÄRA! Pane riided kappi. Paneks äkki riided kappi? Kuule, pane riided kappi. Teed kapi ukse lahti, mingi hunnik vajub põrandale. Mis asi SEE on? Pane telekas nüüd kinni. Äkki paneks nüüd teleka kinni. Pane oma asjad laua pealt ära. Vii oma nõud ära. Pane oma asjad kapi pealt ära. Kammi pea ära. Kammi pea ära. Kammi pea ära - päriselt kammi ära.  Vaata, mis sul toas põrandal on. 2 nädalat on sokid laua all. Pane riided kappi, pane riided kappi, pane riided kappi.....Ja see silmade pööritamine. Ilmselt on tegemist vaese piinatud geeniusega :D Valikuline kuulmine.

Rõhutan veelkord, et ma tean, et ta on  mul väga tubli ja ma saan aru küll kuidas meil on vedanud. Prillikivi. Elu ebaõiglus see ju on, mida tublim oled, seda rohkem sinult oodatakse. Ei saa enam kiita selle eest, et piss tuli potti või panid ise mütsi pähe.

Muide, Kassu täna pani. Niikaua kui mina ennast sättisin jõudis tema panna ennast ise riidesse. Sõrmikud pani ka ise. Kolm korda läks närvi aga näpuotsa ta need lõpuks sai. Mul oli nii hea meel, et peaaegu oleks silma märjaks võtnud. On ju ebaõiglane.


Kommentaare ei ole: