Päevad on nii lühikesed. Nüüd on kohe eriti lühikesed, sest vähemalt kolmandik olen sunnitud olema asjalik ja istuma toolil ja vaatama helendavat ekraani ja magada tuleb ka umbes kolmandik, sest kui ei puhka, siis ülejäänud 2/3 päevast on täiesti raisus läbi udu olesklemine. Sööma peab, kõige hullem on see, et seda sööki peab tegema ka ja mingil juhul ei kavatse ma praegusel ajal süüa mingisugust kiiret poe äkat kui vitamiine täis köögivilju pressib aknast ja uksest peale. Ja need pressijad  tuleb ju veel sisse ka teha.  Sest talvel peab ka inimene sööma (mul on 2 sügavkülma juba täis). Pesema kah peab, eriti latsekest. Nad lasteaias vist ei vaataks eriti hea pilguga kui preili põrsas hommikul kohale tuuakse. Ja põrsas ta õhtul enne vanni on, sest kes see viitsib jalanõusid õues jalga panna, sest kivid teevad ju massaaaazhi. Puhkuse ajal tihti ei jõudnudki pesta teda, üldse. Sest kui kell on 12 öösel, siis sa tõstad 4-aastase voodisse, mitte vanni ja ega pimedas ju nii must ei paistnud kah. Päris hea pilt oli kui hommikul(keskpäeval) voodist välja ronis.  Aga nüüd ta peab magama minema kell 9, sest muidu ei saa hommikul maast lahti. Ja keegi peab ta magama panema.  No ja mitu tundi jääb alles? Väga vähe, kõige rohkem kolm. Ja selle kolme tunni jooksul ei saa koristada, ei saa poodi minna, ei saa kinno minna, ei saa sauna minna, ei saa raamatukokku minna(tegelikult ma seda kõike muidugi teen, aga südamest kahju on :D ), ei saa üldse kuskile sellisesse kohta minna, kus on katus peal, sest see on selle aasta ainus suvi ja see saab kohe läbi ja siis päike enam ei paista ja ei ole soe ja peab jope selga panema ja vihma sajab ja peab oma urus vangis istuma. Teine varinat on see, et ma ootan nende asjade tegemisega selleajani kui ilm peaks halb olema, aga iroonia seisneb selles, et paari kuu jooksul on olnud umbes 2 päeva, kus on saanud väita, et ilm on ehk natuke kehva võitu. See sillerdav suvi on kestnud mai esimesest nädalast ja mul on terve see aeg selline paanika - see saab kohe läbi, sest Eesti suvi on ju lühike, kõik teavad seda, mõni aasta seda polegi ja kui ongi, siis on see väga-väga lühike, nagu poleks olnudki..... Aga on alles augusti algus ja see aasta on suve olnud küll, ma ei mäletagi, et seda suve kunagi nii palju ja korraga oleks antud ja ma ei räägi kaugeltki ainult ilmast vaid olemisest, elamisest ja vabadusest. Korraga on olnud lõbusat seltskonda ja mõnusat üksiolemist, laps on korraga juba nii suur ja iseseisev kui ka ikka väike, siiras ja armas, vahel on tundide kaupa rahu, järgmine hetk on terve lasteaed me õuele kolinud ja nad kõik tahavad minult midagi saada,  on saanud istuda, astuda, olla ja rahmida, nii palju on olnud teha ja midagi ei ole pidanud tegema, kodus on hea, mujal on hea. Pähe ei mahu, miks see nii üllatav mulle ikka veel on. Tõrvatilk on mu vigane olemine, aga see juba on sisuliselt möödunud ja äkki oligi hea, sest hulludel on vahel vaja oma kinnisideedest kah puhata.
Ja ehk ei olegi nii hull kui sügis peaks tulema...kunagi. Sest praegu on väljas 30C, ilma liialdamata ja niikuinii on ükskõik mille tegemiseks liiga palav.