Ma planeerin alati palju. Et läheks sinna ja teeks seda ja siis vaikselt hakkab pihta see maha tõmbamine. Et ah, mis seal siis ikka ja vaja ju seda hoopis teha ja nii ongi. Et ongi muid asju vaja rohkem teha kui chillida ja kulutada.

Aga loomaaias ikka käisime. Kohvikus mitte. Shoppamas käisime. Muuseumis mitte. Melu ja elu natuke nägime, laevu eriti mitte. See ei ole nii, et istud(ükskõik, kasvõi maas), päike palgeil, muusika (ükskõik kasvõi halb) kõrvus, sõbrad ümberringi ja teed topsi veini(ükskõik, kasvõi plasttopsi). Pool topsi teed, sest lapsed, need ei püsi paigal ja asjadel peavad korgid peal olema. Samas on see ju loogiline ja ainuõige.

Aga natukene tahaks nagu veel. Olla ja minna ja lahtiste silmadega ringi vaadata. Ja vahepael tahaks need lahtised silmad kinni panna. Õudne, kui see kõik tuleb tagasi, see, et need silmad ei lähe kinni.

Aa ja reede-laupäev oli ju ka. Päev oli, öid natuke vähem. Kuradi alateadvus ja ületeadvus ja kuradi isehakanud shamaanid ja mu oma kuradi hundike. Ma tahaks viimasel ajal palju vanduda. Aga ma ütlen ainult kurat ja sedagi ütleb juba Kassu ka järgi. Seega rohkem ei või, talitse ja valitse ennast. Ma tahan igale poole minna, aga ma ei taha kuskil olla. Seekord oli külm.  Kurat(jälle, päriselt), mul on nii külm, koguaeg ja igal pool. Kuigi kasu oli täitsa sees. Ma koguaeg arvan, et ma pole veel päris täiskasvanud, et kuidagi ei ole veel kohal ja päris täiskasvanud teevad neid päris asju ja nii edasi. Aga ega see täiskasvanu värk vist ei lähegi mõistlikumaks. On palju vanemaid inimesi, kes ei mõtle palju rohkem. Ja nooremaid, kes mõtlevad ikka palju vähem.  Ja ma saan naljast aru küll, aga naljakas ei ole ja võib-olla on see vanuses või äkki üldises maeitea....kas võib öelda i tähega sõna? Eks ka muidu tore ja tark inimene võib labase nalja peale naerda.   Aga mingilt maalt tahaks natukene rohkem,  peenetundelisemat, natukene sarkasimi ja satiiri, lihtsalt roppusest ainult ei piisa. Oksest ja p.....st on natuke vähe.

Ma vist ei oksa normaalset päevikut pidada. Et kirjutaks kronoloogilises järjekorras suurepärasest nädalavahetusest. Mis tegid ja kus käisid ja tegelikult oli kõik niii tore.  Aga ma olen ikka jätkuvalt isekas. Ma kirjutan sellest, mida ja kuidas ma tunnen. Mitte seda, mis tegelikult oli.

Tahtsin pilte ka panna, aga piltidel on liiga palju nägusid. Meelespea endale, järgmine kord kui elu põnev on, tee pilte kus ei ole nägusid. On olu  ja elu ja ilu ja kuklaid ja jalgu ja mitte nägusid.