Mul on kodus lepatriinu. Üleni täpiline ja puha. Vist on tuulerõuged. Ma olen alati arvanud, et tuulerõuged on haigus, aga see täpiline  küll haige ei ole. Lihtsalt täpiline.   Istu siis sellisega kodus. Hullem jama võib tulla aga  2 nädala pärast. Sest me oleme nii vanad, et keegi ei mäleta enam, kas me oleme selle läbi teinud või mitte.

Kapis on isadepäeva võileivatorti järgi ja ma võin saia süüa kui ma tahan ja ma magasin täna kaua. Päris hästi ju.  Ning lepatriinu kujutab ette, et on latiinostaar. Tantsib. Trikooga. Päris hirmutav tegelikult. Sest ta on neljane. Entel-tentlit kellegile? Kuigi hea seegi, et wiid meil ei ole vaja, iga pühapäev tuleb tasuta uus mäng, mille järgi saab kepselda.

Koer ainult ulub palju. Tal on sügismasendus. Teda ei saa kaissu ka võtta. Sest ta on põdrapabulatega koos.

Mulle meeldivad pildiga blogipostitused. See siin on ilmselt parem ilma punnilise lapse, äkase koera või pooliku võileivatordita. Ma võiks ühe endast teha. Ma olen juba päris paks. Tegelikult mind isegi üllatab, et ma veel paksem ei ole. Arvestades seda, mida ma söön ja kuidas ma (peale trenni muidugi) eriti liigutada ei viitsi jõua.

Ja neidsamuseid on nüüd järgi 13 või 12. Keegi ei tea ja kedagi ei huvita.  Pole aimu ka kuhu nad läksid.